Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama. Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid oma saagist eemale hirmutada ning ise see ära süüa. Karud söövad hea meelega ka mett ja kaera. Varasuvel toitub puulehtedest- ja võrsetest, lopsakatest taimedest. Marju süüakse suurtes kogustes, külastatakse ja kaerapõlde. Näljane karu lammutab sipelgapesi, meetarusid ja kände. Siiski sõltub toitumine elukohast ning võimalustest. Suuremaid imetajaid jahtides valib ta
soodele pesitsema. Siiski lendab paariga tavaliselt kaasa ka mõni noorlind, kes ei ole veel suguküps ja peab suvel niisama ringi uitama. Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud. Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale. Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka
annaabi.ee 
