kivi- või tellisvooderdusega kanalid või betoonkanalid. Juurdevoolukanalisse juhitud vesi kannab kaasa liiva, muda jms, mille sattumine turbiini põhjustab selle kiiret kulumist. Selle vältimiseks tuleb juurdevoolukanali alguses ette näha settebassein ja kanali lõpus nn survebassein, kus toimub osakeste väljasettimine. Turbiinidest on madalrõhujaamades sobivaimateks eelkõige propeller- ja pöördlaba- (e Kaplani), samuti ristvoolu- (Turgo) turbiinid, suurematel võimsustel (üle 50-100 kW) ka Francise turbiinid. Lihtsaimad ja odavaimad on propellerturbiinid. Fikseeritud töölabade tõttu on aga nende kasutegur väga tundlik vooluhulga muutusele. Palju efektiivsemad on pöördlabaturbiinid, mille labade asend on reguleeritav vastavalt vooluhulgale. Francise turbiinid on suhteliselt keerukad. Tänapäeva väikehüdrojaamades on laialt kasutusel standardsed Kaplani tüüpi toruturbiinid, samuti kompaktsed sukelagregaadid
Ülejäänud osa vee potentsiaalsest energiast muundub kineetiliseks energiaks tööratta labade vahelistes kanalites, millel on reaktiivdüüsi konfiguratsioon. Reaktiivturbiinides ei mõju tööratta labadele mitte üksnes jõud, mida põhjustab vee voolamissuuna muutmine (nagu aktiivturbiinides), vaid ka reaktiivjõud. Reaktiivhüdroturbiinides väheneb ahenevates kanalites voolava vee rõhk ja suureneb tema suhteline liikumiskiirus. Kasutatakse veel Turgo- e. diagonaalturbiine ja ristvoolu- e. Mitchell-Banki turbiine, mõlemad need turbiinid on aktiivturbiinid. Turbiini valik sõltub konkreetsetest oludest, eelkõige rõhust ja arvutuslikust vooluhulgast ning selle muutlikkusest. Iga turbiini tüüp töötab suurima efektiivsusega teatud rõhkude, vooluhulkade ja kiiruste diapasoonis. Madalrõhu väikehüdrojaamades on generaatori pöörete arv tavaliselt suurem turbiini pöörlemiskiirusest. Seetõttu toimub kiiruste sobitamine ülekannete abil. Et