erinevust ja valitakse tema, mille põhjal muutub genotüüp. Liigi säilimise tagavad viljastumiseelsed ja -järgsed barjäärid. Liigi teke algab populatsioonide sattumisega geograafilisse isolatsiooni. Uue liigi tekkimise määravad geneetilise struktuuri erinevus ja mutatsioonid. Kui alamliigid ühinevad oma levialaga, siis ristutakse ja kui edukalt, siis liigid sulavad kokku. Üks tegur on ka looduslik valik. · Viljastumiseelsed barjäärid: Geograafiline barjäär sarnased liigid ei puutu omavahel kokku, suured vahemaad (pruun- ja jääkaru, elevandid) Ökoloogiline barjäär sarnased liigid paljunevad erinevatel aegadel (nt. must ja punane leeder) või erinevates kohtades (nt troopilistes vihmametsades konnad (osad vees, osad lehtede peal, osad voolavas vees) )
Populatsioon on rühm üht liiki isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Mõnedel juhtudel lisandub tingimus, et populatsiooni isendid ristuvad vabalt omavahel. Vaba ristumine tähendab, et igal populatsiooni ühest soost isendil on võrdne tõenäosus ristuda iga populatsioonis oleva teisest soost isendiga. See on paljude populatsioonigeneetiliste mudelite eelduseks. Kõikides populatsioonides vaba ristumist ei esine. Meenutame siin kasvõi inimpopulatsioone, kus ristutakse samasse klassi või rassi isenditega märksa tõenäolisemalt kui mõne teisega, seejuures on esimeses definitsioonis antud tingimused täidetud. Populatsioonide piiritlemine on sageli küllaltki meelevaldne. Nii räägitakse näiteks Eesti karupopulatsioonist, ehkki sisuliselt moodustavad Eesti karud Venemaa karudega ühtse populatsiooni. Märksa selgem on asi saarte ja suletud veekogudega. Nende kahe äärmuse
annaabi.ee 
