hankimine kaubanduse arendamiseks Läänemerel. 1208-1227 toimus eestlaste muistne võitlus oma vabaduse eest. Arheoloogia lubab arvata, et nii Eesti rannikulähedastes kui ka idapoolsetes piirkondades on ristiusu ajale omane matmiskombestik alguse saanud juba enne vallutust ja eksisteerinud hilismuinasajal paralleelselt muinasusundiliste põletusmatustega. Kristlike ideede leviku algusest annavad tunnistust ka arvukad Idakiriku taustaga ristripatsid hilismuinasaegses 22 Eestis, mis tunnistajaks arusaamadest ristimärgi kaitsvasse väesse. Ilmselt kunagist idamisjoni algupära ning seega vallutuseelsest ajast pärit on nelja esimese nädalapäeva nimetused, mis ei tulene taevakehade nimedest nagu germaani rahvaste ristiusuaegses kalendris, vaid arvsõnadest. Kuigi pole vähimat alust rääkida hilismuinasaegsest Eestist kui kristlikust maast
funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes. Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Teatud tingimustel võisid nad näiteks külastada kirikuid ja osaleda jumalateenistusel
annaabi.ee 
