kui vaid tühjade sõnade paberile kandmine, see on miski, mis vajab pühendumist ja armastust, ning mis kõige tähtsam- vaimset tugevust. Sageli ohverdavad luuletajad endast liiga palju ning saavad sellest aru alles siis, kui on juba liiga hilja. Runneli ja Lepiku luuletuste puhul jääb silma nende mõningane monotoonsus, mis on ilmselt põhjustatud väga lihtsate riimide kasutamisest- ,,Laulik" on paarisriimiline, ,,Täna ma luuletan" ristriimiline. Sellele vaatamata on nende kahe luuletuse sisu mõistmine lihtsam ja see muudab luuletused meeldejäävamaks. Luige teos on ristriimiline, kuid jätab veidi vabavormilise mulje eriskummalise silpide arvu tõttu mõnes reas, muutes luuletuse sujuva lugemise keerulisemaks. Kareva ,,Kui kirjutan," on teise kolmega võrreldes veidi eriilmeline- mingil määral võib märgata paarisriimi, kuid suurem osa luuletusest on väga ladusas vabavärsilises stiilis.
esikkogu ,,Üks noormees otsib õnne"(1936) on nooruslike meeleolude ja ideaalide raamat, mille meeldejäävamaid luuletusi ,, Ärkliarmeelased" kuulutab tulevikku paadunud rahamaailma vastu protestitavale vaesele haritlasnoorusele. Küpsem, ent ühtlasi pessimistlikuim on Sang oma teises kogus ,, Müürid"(1939), mille nimiluuletuse ahistav kivimüüride-sümboolika on mõneti analoogiline Viidingu traataiale. Sangal on ülekaalus traditsiooniline ristriimiline katrään. Ta luuletuste sõnastus on lihtsam ja kõnekeelsem kui Viidingul või Talvikul, ent vähemalt ,, Müüridest" peale täpne ja ilmekas. Juba 1930. aastatel ka oma viljakat tõlkijategevust alustanud Sang on keele- ja stiilitundlik, ehkki mitte nii jõulise temperamendiga luuletaja kui mõni teine arbujatest. Mida mõtleb mees kui ta enam maailma teedel ei kolla? Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Kõik on nii sinine, sinine, sinine: silmad ja taevas ja meri.
annaabi.ee 
