ja enesekindel hoiak, mida tundsin tema luules, väärivad vaieldamatult lugupidamist ja tähelepanu. Meeldejääv on ka kirjaniku stiil. Omapära annab tema luulele täielik Ü-tähe väljajätmine, mille asendab Y-tähega. Väike muudatus, kuid võib nii mõndagi autori kohta öelda. Samuti tema mäng riimidega, mis meenutas pigem katsetamist, kuidas võiks paremini välja tulla. Selle kallal julgen pisut norida, sest lugedes täisriimilisi nelikuid ning järgmisel lehel hüpates üle ristriimile ning järgmisel omakorda segariimile, tekkis peas ebakõla, mis meelt ka pisut kripeldama jäi. Kuid see on olematu võrreldes tema üldise himuga olla erinev kõikidest teistest luuletajatest. Just see annab minu meelest luulele elulisust, 21. sajandi värskust, mida lugeja himuga ootab ja sellest raamatust kätte ka saab. Üldises pildis julgen öelda, et Peep Ilmeti „Taevalli“ on väärt lugemist mitte ainult seepärast, et ei röövi palju aega. Vastupidi, kogu laiahaardeline
öö levis värsket heinahõngu täis. Üks vaikne värin läbis kõrgeid haabu, kui eemal-kaugel kõuekõmin käis. Luuletus on loodusteemaline. Sisus on räägitud väga palavast suvepäevast, kui tehakse heina. Silpide arvu järgi on luuletaja kasutanud nii ühe- ja kahesilbilisi kui ka kolmesilbisi sõnu. Terve luuletus on üles ehitatud ristriimile. Lausetes on palju kasutatud alliteratsiooni, näiteks peitis palavuse, rakkes ruunad, pesid pruunid, lõdvalt longu, vaikne värin ja kõuekõmin käis ning vähe assonantsi, näide longu noored. Epiteedina on autor kasutanud näiteks värsket heinahõngu, suur heinamaa ning isikustamist ei ole kasutatud. Terve luuletus põhineb parallelismil. Hando Runneli luulestiil on lihtne. Ta ei kasuta palju epiteete, kuid talle on iseloomulikud sagedased häälikutekordused. H
annaabi.ee 
