Piduülikonnaga pandi kaela mitmesuguseid klaas- või kivihelmestest keesid, võimalusel lükiti helmeste vahele ka hõberaha. Sukad olid ühevärvilised, tavaliselt valged. Sukad püsisid üleval sukapaeltega need seoti põlve alla. Tüdrukud ehtisid oma juukseid peapaelaga. Tavaline abielunaiste peakate oli tanu. Tanu valmistati ühest piklikust riidetükist. Karja naiste tanud olid madalad ja nukid ulatusid kuklas kõrgele. Tanud kaunistati geomeetrilise kirjaga ristpistetikandiga. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised tuttmütsi. Tuttmütsid kahanesid 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsideks. Teele minnes seoti nii tanule kui ka ketasmütsile peale ruuduline rätik. Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Jalatsitena on Saaremaal kantud kingi. 19. sajandil olid tavalised kõrvadega kingad, mille otsad seoti jala peal kokku paela või naharibaga
Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal. Etniline külg määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku; selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates arengutingimustes elab ja kas ta jääb kestma ka tulevikus.
annaabi.ee 
