egoistlik. Reaalsem variant on võtta kogu elu kui üht pikka suvist rännakut. Teekond sünnist surmani oleks justkui reis ümber maailma huvitav ja kogemusterikas. Igav ning tüütu oleks ju elada,kui elu kulgeks mööda pikka ja sirget teerada. Kui tee läbi elu on ühtemoodi sirge ja konarusteta, muutub peltnäha lihtne rada eriti keeruliseks alates hetkest, mil pikale sirgele ilmub äkitselt ristmik ja vaja on teha valik, kummale poole liikuda. Kui ristmikusse suhtuda nipernaadilikult, valitaks kindlasti suund, mis lähemal ja tõtataks mõtlemata edasi, et näha, mis põnevat juhtuma hakkab. Kokkuvõtteks võin väita, et Nipernaadi ja nipernaadilikkus on kui legend, mis tähistab vabadust, rändamist ja veidike mõtlematust. Kellele siis ei meeldiks mõnikord spontaanselt ringi siblida.
võimalik, see oleks liiga egoistlik. Reaalsem variant on võtta kogu elu kui üht pikka suvist rännakut. Teekond sünnist surmani oleks justkui reis ümber maailma huvitav ja kogemusterikas. Igav ning tüütu oleks ju elada, kui elu kulgeks mööda pikka ja sirget teerada. Kui tee läbi elu on ühtemoodi sirge ja konarusteta, muutub pealtnäha lihtne rada eriti keeruliseks alates hetkest, mil pikale sirgele ilmub äkitselt ristmik ja vaja on teha valik, kummale poole liikuda. Kui ristmikusse suhtuda nipernaadilikult, valitaks kindlasti suund, mis lähemal ja tõtataks mõtlemata edasi, et näha, mis põnevat juhtuma hakkab. Ma arvan, et August Gailit tahab selle teosega öelda, et me ei suhtleks inimestega nii pinnapealselt kui Nipernaadi seda tegi. Vaid nipernaadiliku käitumisega saame teha oma lähedastele südamevalu ja keerata oma elu pahupidi, jäädes lõpuks üksikuks hundiks. Kahjuks ükski inimene ela igavesti. 1960ndal aastal läks August Gailit manala teele,
annaabi.ee 
