rüütelkonna senisel kujul. Vene võim lubas taastada ja laiendada senised privileegid. Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon, 29.september 1710. Esimesel kohal usuküsimus. Vene pool käsitles neil armukirjadena – vene vägede arvuline ülekaal ning Peeter I võttis heaks mingisugused privileegid kinnitada. Üldine arvamus oli, et kapitulatsioonitingimused ei olnud siduvad järgnevate vene valitsejate jaoks. Balti õigustraditsioon esitab ristivastupidist seisukohta, nende jaoks oli tegemist riigiõiguslike lepingutega, kus kaks võrdset osapoolt leppisid kokku tingimustes. Eesti- ja Liivimaa puhul oli tegu personaaluniooniga, kus valitseja isik oli siduv, kellega olid sõlmitud lepingud. Carl Schirren – baltisaksa ajaloolane, kes rõhutas kapitulatsioonide tähtsust, 19.saj II poolel TÜs ajalooprofessor, uuris Vana-Liivimaa perioodi ja 16.saj lagunemist, diskussioon Juri Samariniga: üksikasjalik arutelu kapitulatsioonide olemuse üle.
Kontinendil püütakse suveräniteedi mõistes sisalduvat võimupiiratust pehmendada loodusõiguse ümberkujundamisega mõistusõiguseks, viimane võetakse aluseks paljudele positiivse õiguse aladele, nii loomisel kui muutmisel. Mõistusõiguse rakendamiskäik algab Hugo Grotiusega ( 1583-1645) – käsitleb loodusõigust kui teoloogiast täiesti sõltumatut ning ainult eetikasse juurduvat nähet, in elu ühiskonnas on loomulik vajadus. Hobbs väidab ristivastupidist – kasulikkusele orienteeritud käitumisreeglite koodeks. Baruch Spinoza (1632- 1677) – identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad looduse seadused. Väidab, et mõistus peab olema vaba – kõige loomulikum riigivorm on demokraatia, aga igas riigivormis suveräänil piiramatu õigus, kannab vastust ainult Jumala ees. Puffendorf – loodusõigus põhineb Jumalikule tahtele, aga tuleneb vaatamata sellele mõistusest
annaabi.ee 
