väljendavad teaduslikke tõdesid. Kuna usutõed seisavad teaduslikest kõrgemal, pole neid vaja põhjendada.( Aava 2003: 26) Dispuudid olid väga olulisel kohal nii keskaja kui ka renessansiajastu ülikoolides. Oxfordi dispuute moraalifilosoofia, tsiviilõiguse ja loodusteaduste teemadel käis kuulamas ka näiteks Elisabeth 1. Alates renessansist hakati väitlusi korraldama Oxfordi ja Cambridge ülikooli vahel. (Aava 2003: 26) Ristiusumaades jätkus retoorikatraditsioon jutlusena. Teolloogia haru, mis käsitleb jutluse üleseehitust ja ettekandmist, nimetatakse homileetikasks (kr k homilia- kõne, suhtlemine, läbikäimine). Homileetika sai mõjutusi nii judaismist, kus sünagoogoteenistusel loeti ja seletati pühakirja, kui kas kreeka klassikalisest retoorikast. Näiteks 4.-5. Sajandi matusekõnedes on selged jäljed kreeka retoorikast.(Aava 2003:26)
kerkinud probleemide üle. (Aava 2003: 25) Antiikfilosoofide mõju keskaja ülikoolidele oli väga tugev. Akadeemilise vabaduse algust ülikoolis on nähtud Platoni Akadeemias ja Aristotelese Lütseumis, intellektuaalne vabadus oli keskseks ka Sokratese elus. Platoni ja Aristotelese vastasseis poliitilise ja religioosse võimu survele avaldas oma mõju ka keskaegsete kõrgemate õppeasutuste kujunemisel, eriti Pariisi, Bologna ja Oxfordi ülikooli puhul. (Aava 2003: 25) Ristiusumaades jätkub retoorikatraditsioon jutluse näol. Ristiusu jutlus kujunes hilisantiigi kõnekunsti alusel. Samas on jutluse aluseks enne jutlust loetav Piibli tekst. Jutluse teoreetilised alused sõnastas Augustinus (354-430). (Aava 2003: 26-27) Retoorika tähendus hakkab keskajast alates kitsenema seoses sellega, et retoorika areng liigub kirjalike tekstide valdkonda. Seda nähtust kiirendab trükikunsti leiutamine. Keskaegsed reetorid kirjutasid ladina keeles
annaabi.ee 
