rassismi. Siinkohal peaks igaüks alustama iseendast, tuleb maha suruda eelarvamused ning kohelda inimest kui indiviidi, mitte lahterdada ja liigitada neid sõltuvalt usu, nahavärvi või millegi muu vähegi erineva tõttu. Sellegipoolest on teatud iseärasusi, mis ei soosi kooseksisteerimist, üheks näiteks radikaalsed islamiusulised. Ristiusule on võõras enesetaputerror ning seda on see ka enamikele muu-usulistele. Samuti on ristiusulistel erinevaid usulahke-sektid ja ka nendes tehakse erinevaid ohverdusi ja ajupesu. Ei ole usku, rahvust ega ka mitte nahavärvi, mis oleks üdini halb või hea ning leian, et rutakad järeldused nende omaduste põhjal ei ole alati õigustatud vaid ainult õigustavad võõrviha. Kuigi välismaal on enamasti alati tore, hea ning huvitav ja arvan, et iga inimene võiks vähemalt aasta elada väjaspool kodumaad, kuid siiski hiljem naaseda. Seda teha selleks,
suguvendi vihkasid, kimbutasid ja taga kiusasid, isegi surma saatsid, nagu Läti Hindreku kroonikast näeme (näit. X, 5). Kaugemas mõttes võiksime ju nende ,,paganate" alla arvata ka teisi paganausulisi rahvaid, nagu leedulasi, kes ka liivlaste maale tungisid, kuid ei võiks siiski nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende ,,ümberkaudu asuvate paganate" all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi. Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi ,, Eestimaa paganaiks" (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eestlased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua
annaabi.ee 
