Levisid ka muud germaanipärased uskumused kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid. Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 erinevat tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel nagu näiteks jõulud, suvisted, künnipäev, karjalaskepäev. Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik. Eelnevalt mainitust järeldan, et muinasajal kujunenud rahvakalender on mõjutanud järjepidevalt eestlaste kombetalitlusi, ilma milleta ei oleks meil tänapäeval mitmeid traditsioone ning eelkõige kultuurilist eripära.
piirkondades 21. detsember. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks. Kuigi päev on nime saanud apostel Tooma järgi, võivad päevaga seotud kombed eesti rahvakalendris olla ristiusueelsed ja seotud pigem tihti toomapäeva lähedale jääva talvise pööripäevaga. TOOMAPÄEV (21. DETSEMBER) EESTI RAHVAKALENDER Koostanud Mall Hiiemäe Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis
protsetandid hakkasid nõidade tagakiusamise kampaaniat kasutama relvana oma vastase vastu. Kiriku nõiajahti toetasid energiliselt teoloogid ja keskaegsete ülikoolide õppejõud. Nõiajaht algas ja levis kiiresti üle Euroopa siis, kui seda hakkas teoloogia abiga praktiseerima kirik. XVI- XVII sajandi nõiaepideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mis küll ametlikult ristitud olid, kus aga tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused. Nõiaprotsesside levikule aitas, nagu nägime, teatud määral kaasa omaaegne teadus. Üha sagedamini hakati kohtuliku juurdluse käigus kasutama arstide abi ja selgus, et tihti olid süüdistused nõidumises seletatavad vaimsete häirete ning hallutsinatsioonidega. Rootsi kirikupoliitika juht Hermann Samson arvas, et pole vaja erilist muret tunda inimeste pärast, keda hakatakse kahtlustama
Paljud kirikud asusid külast eemal tähtsamate liiklusteede ääres või sõlmpunktides, sageli ka maastikku valitseval kõrgemal kohal. Ainult mõned kirikud asusid mõne suurema või väiksema küla läheduses, mõni ka päris juures. Asulad hakkasid kirikute ümber kujunema alles 19.saj teisel poolel. Vanemal alal püstitati Eesti aladele hulgaliselt ka kabeleid, kuid reformatsiooni käigus ülekaalu saanud luteri kirik tegi kõik, et hävitada ristiusueelsed pühad paigad kui ka katoliiklikud kabelid, pidades neid ühtviisi paganlikeks. Säilinud on neist vaid varemeid, mälestusi, kohapärimusi ja legende. Vanimad meie päevini säilinud puust sakraalehitised asuvad rannarootslaste aladel. Alles hernhuutliku liikumisega, mis Eestis algas 18.sajandi teisel veerandil, hakkas kujunema ka vahetult talupoeglik sakraalarhitektuur. Sellised sarnanesid nii väliselt kui sisemiselt muude taluehitistega
annaabi.ee 
