ebaõnnestus ja aastaks 1061 olid venelased muistse Eesti pinnalt minema löödud. Eestlaste rahulik elu ja õitseng sai otsa aastal 1208, kui peale liivlaste ja latgalite alistamist asus Mõõgavendade Ordu piiskop Alberti juhtimisel ristiretkele eestlaste vastu. Ent eestlastele ei olnud ristiusk meeltmööda ja nii asuti oma iseseisvust ja usku mõõgaga kaitsma. Kahjuks ei olnud kehvasti varustatud ja keskvõimuta eestlastest elukutselistele sõduritele, kes end ristilipu alla koondasid, vastast ja peale rohket verevalamist alistus kristlastele ka viimane eestlaste kants- Valjala linnus. Aasta oli siis 1227. Ent siiski ei kustunud eestlaste mälestus vabadusest. Aastal 1343. tehti viimane meeleheitlik katse taastada õnnis iseolemine- Jüriöö ülestõus. Edukalt alanud ettevõtmine kulmineerus petlike läbirääkimistega Paide linnuses. Ülestõus suruti lõplikult maha aastal 1345. Viimasena alistusid saarlased. Maale tuli rahu.
aasta paiku, kuidas kristlased olid 15. juunil 1219 Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks. 1222. aasta suvel vallutas Valdemar osa Saaremaast. 1223 võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225 või 1226 tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja- Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust. Valdemar II Bornhövedi lahingus. Miniatuur.
annaabi.ee 
