SARKOFAAGID Palestiinas tärganud ristiusk e kristlus levis Rooma riigis kiiresti. Oluline oli kirjasõna, mis ühendas üksteisest kaugel asuvaid kogudusi. Rooma usuelu oli salliv, sest oli tavaks üle võtta alistatud maade kombeid. Võrreldes teiste usunditega oli kristlus radikaalne, nõudis igapäevast pühendumist, Jeesuse kannatusterohke elukäigu ideaaliks pidamist. Eriti oli roomlaste eetikaga vastuolus alandlikkuse nõue ja mõte, et Jumala ees on kõik võrdsed. Varastes ristikogudustes oli usk Lunastaja uude tulemisse, mistõttu peeti igapäevast elu tühiseks. See õõnestas kogu ühiskonda ja sellepärast võtsid valitsejad aeg-ajalt ette tagakiusamisi. Piinamised ja verised hukkamised ei peatanud ristiusu levikut, pigem vastupidi. 3. saj pKr sattus Rooma riik kriisi. Roomlaste senine enesekindlus kadus ja hakati otsima hingelist tuge. Hingeline rahutus väljendub ka selle aja portreekunstis. Kriis soodustas kristluse levikut, kuid valitsus jätkas selle tõrjumist
vastuollu, sest erines põhimõtteliselt teistest usunditest. Roomlaste seniste usunditega võrreldes oli ristiusk väga radikaalne, nõudes usu ja igapäevase elu ühendamisst, sõnade ja tegude ühtsust, Jeesuse kannatusterohke elukäigu eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlaste eetikaga oli vastuolus ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimesi, vaid ka vaenlasi, eriti aga mõte, et Jumala ees on kõik võrdsed. Varastes ristikogudustes valitses tugev messianistlik meelsus usk Lunastaja (Messsia) peatsesse uude tulemisse, mistõttu igapäevast elu, selle väärtusi ja kohustusi peeti eriti ajutiseks ja tühiseks. Seetõttu oli kristlus usund, mis tahes tahtmata õõnestas kogu antiikaegset ühiskonda nii orjandust, riiki õigust kui moraali. Sellepärast võtsid Rooma riigi valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Kristlasi heideti amfiteatrites rahva lõbuks metsikute kiskjate ette, piinati ja löödi risti
annaabi.ee 
