lambatõugude potentsiaali. Kolme lambatõu vahelisel ristamisel vajatakse vähemalt ühte suure viljakusega lambatõu isasloomi (selliseks lambatõuks sobib hästi Norra päritoluga dala tõug, kelle viljakus oli 2000. a 2,02 talle 100 poeginud ute kohta või Eestis olemasolev soome maalambatõug). Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti
Katsetest selgus, et oksforddauni jääradega paaritatud eesti tumedapealiste uttede 12 keskmine viljakus oli 13,5% võrra suurem kui eesti tumedapealiste lammaste puhasaretuse korral. Samuti suutsid oksforddauni jääradega paaritatud uted üles kasvatada rohkem tallesid ning tallede võõrutusmass poeginud ute kohta oli 25% võrra suurem. Kasvukiiruses oksforddauni ristandtalled puhtatõulisi eesti tumedapealisi eakaaslasi ei ületanud. Tartu Lihakombinaadis korraldatud kontrolltapmine näitas, et oksforddauni ristandtallede lihakehad sisaldasid rohkem tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksforddauni jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66% tailiha ja 12% rasva, puhtatõulistel eesti tumedapealistel eakaaslastel vastavalt 60 ja 16%. Nahaaluse rasvkoe paksus seljal oli oksforddauni pooleverestel jäärtalledel 3,5 mm ning eesti tumedapealistel jäärtalledel 5,7 mm
annaabi.ee 
