algeline (post hoc ergo propter hoc pärast seda, järelikult selle pärast), Kellele kuuluvad andmed, Viib paradigmani, et uuringute aluseks pole hüpotees vaid andmed ise. Millised peaksid olema ideaalsed genoomika metoodikad: Odavad, kättesaadavad, mitte kaetud patentidega ning käsitletavad suurte investeeringuteta, Üldised s.t. mitte sõltuma teatava organismi omadustest, Lihtsad s.t. mitte sõltuma keerulistest ristamistest, geneetikast, vaatlemistehnikatest, Kokkuvõtvalt: NEED EI TOHI NÕUDA VAATLEJATELT KEERULISI OSKUSI. 4. Prokarüootsete genoomide omadused (suurused, G+C, funktsionaalsed grupid). Prokarüootsete genoomide uurimise põhjused: Rakuliste protsesside ja geenide funktsiooni uuringud: evolutsiooniliselt konserveerunud, Patogenees: haiguste molekulaarse tagapõhja ja ravivõimaluste leidmine, Evolutsioon: kuidas on organismid üksteisega seotud, millises suunas liigub evolutsioon, Kõige arvukam
Loote tekkeks vaja spermi ja munaraku ühinemist! (Ka von Liebig 1.2. Teadusliku geneetika läte: taimede hübriidimine · 17./18. saj. Vahetusel leiti, et taimedel on sugu ning viljastamine eeldab tolmendamist. Avas võimaluse taimevormide hübriidimiseks kunstliku tolmeldamise abil. Ristamised uute taimesortide aretuse eesmärgil või liigi bioloogilise olemuse selgitamiseks. Suur osa hübriididest liikidevaheliseda. Nendest ristamistest saadud hübriidid olid tihti vähese viljakusega või viljatud. · Hübriidimiskatsete vähene mõju pärilikkuse olemuse mõistmisele tulenes ka sellest, et pärilikkust kui iseseisvat bioloogilist probleemi polnud püstitatudki. Pärilikkus samastus indiviidi arenguga (ontogenees). 1.3. Üldlevinud seisukohad pärilikkuse kohta XIX sajandi teaduses ·Keskkonnatingimuste toimel või eluviisi mõjul tekkinud muutused indiviidi
eksperimentaalseks ristamiseks (hübriidimiseks) kunstliku tolmeldamise abil. 18. saj. II poolel ja 19. saj. sooritasid paljud teadlased ja praktikud rohkeid taimehübriidimisi. Kuid peaaegu 19. saj. lõpuni ei püstitanud ükski eksperimentaator ülesandeks pärilikkuse seaduspärasuste uurimist. Ristamiskatseid tehti kas uute taimesoride aretuse eesmärgil või liigi bioloogilise olemuse selgitamiseks. Viimase asjaolu tõttu oli suur osa hübriidimistest liikidevahelisi. Nendest ristamistest saadud hübriidid olid tihti vähese viljakusega või üldse viljatud, ja kui saadi hübriidide järglasi, siis oli lähtevormide rohkete tunnuseerinevuste tõttu järglaskonna lahknemine nii keerukas, et selgeid järeldusi oli raske teha. Enamiku hübriidimiskatsete vähene mõju pärilikkuse olemuse mõistmisele tulenes ka sellest, et pärilikkust kui iseseisvat bioloogilist probleemi polnud püstitatudki. Pärilikkus samastus üldiselt indiviidi arengu (ontogeneesi) mõistatusega. Aga ometi
annaabi.ee 
