Rooma traditsioonile põhinevast nimevaramust Juba vanaladina perioodiks kujunes välja, et vabal meessoost roomlasel oli vähemalt 2 nime: eesnimi (praenomen, nt Marcus) ja perekonnanimi (noomen, nt. Tullius), mõnel aga ka lisanimi, mis pärandati perekonnasiseselt (cognomen, nt Cicero). See erineb oluliselt teistest antiikrahvastest, kelle juures kujunes iga inimese lisanimi jälle uuesti patronüümikonist (isanimest) (vrd tänapäeva islandlasi või taanlasi). Kogu Euroopa tänapäevane isikunimetraditsioon järgib kahekomponendilise isikunimega antiikset Rooma traditsiooni. Rooma meeste eesnimevaramu oli klassikalisel ajal suhteliselt piiratud (meestel ainult 18 eesnime, naistel eesnimesid polnud, need tuletati isa perekonnanimest; kõige vanema tütre nimeks sai tavaliselt perekonnanime naissoost vorm. Nii oli Marcus Tullius Cicero tütar Tullia ja Caius Julius Caesari esimene tütar sai nimeks Iulia). ...
Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust. Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine, mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid need denoteerivad ja näitavad asja. Nimi näitab asja. Objekti kohta öeldakse „denotaat“, mida tähistatakse nimega. Lingvistid uskusid, et nimi pole tähendusetu, vaid lõpmatu tähendusega sisuga. Lingvist Joseph väitis, et üldnimel on rohkem tähendust kui pärisnimel. Pärisnimi ei anna küll edasi indiviidi omadusi, kuid ei välista neid. Russell arutles, et nimel on seos objektiga
annaabi.ee 
