finantsturgudele ning pankade rahastamisvõimalused on paranenud. Mõndades euroala riikides aga võlakriisi probleemid püsivad ning nende riikide pankadel on endiselt võimatu oma kapitali- ja likviidsusvajadusi finantsturgudel katta, mistõttu nad on olnud sunnitud kasutama keskpankade ja valitsuste tuge. Finantsturge on negatiivselt mõjutanud ka suured geopoliitilised pinged Euroopa naaberaladel ning inflatsiooni kiirenemine. Eesti aktsia- ja võlakirjaturgude riskisus on globaalsete turgude väärtpaberi hinna kõikumise tõttu lühikese perioodi jooksul endiselt kõrge. Seni on aga Eesti majanduse ja finantssüsteemi jaoks olulised välistingimused pigem paranenud. Eesti majandust on toetanud ka emapankade tugev finantsseis, kuid siinkohal tuleb arvestada Rootsi kinnisvarahindadega seotud riski, mis realiseerudes avaldab emapankade rahastamise kaudu suurt negatiivset mõju kogu Eesti finantssüsteemile.
kapitali struktuuriks ~ 60% laenukapitali (võlakirjad, pangalaenud) ja ~ 40% omakapitali (aktsiakapital). Optimaalne kapitali struktuur tähendab sellist kapitali struktuuri, mille juures lihtaktsia väärtus on maksimaalne. Võla, eelisaktsiate ja lihtaktsiakapitali koosseis, mis minimeerib firma kapitali üldistavat hinda ning maksimeerib lihtaktsiate sisehinda (firma väärtust). Kapitali struktuur ei saa olla liiga riskantne. Liiga madal omakapitali osakaal = suurem riskisus panga jaoks = kõrgem laenuraha intress. Omakapitali hind (omanike tuluootus) on üldjuhul kõrgem kui võõrkapitali hind (tavamõistes võõrkapitali all mõeldud kommertspanga laenuhinda, mitte riskikapitali hinda) Sama kasumi juures tagab madalam omakapitali osakaal kõrgema ROE (NB! Üks põhjus miks kommertspankadele ei meeldi näiteks kapitaliadekvaatsuse määra tõstmine keskpankade poolt). Ettevõtte eesmärk on maksimeerida omanike kasum