Jalaseen Jalaseen on ilmselt inimkonda vaevanud sajandeid, kuid üllatavalt on seda seisundit esmakordselt mainitud Pellizzari poolt 1888.a. Jalaseene kõige sagedasemaseks tekitajaks on dermatofüüt Trichophyton rubrum, järgnevad T. mentagrophytes var. interdigitale ja Epidermophyton floccosum. Haigust tuleb rohkem ette täiskasvanutel ja meestel ning esinemissagedus kasvab vanusega. Lastel on jalaseent harva. Haigestumise riskifaktorid sagedane nn.ühiskondlike riskikohtade kasutamine (dusiruumid, basseinid, jõusaalid jt) umbsed jalanõud ühtede sokkide või jalanõude kandmine pikka aega järjest väiksem rasvhappe hulk nahas (nn.loomulik seenevastane kaitse) liigne higistamine (hüperhidroos) immuunpuudulikkus (põhjuseks mõned ravimid, HIV-infektsioon jt) külmad jalad, mis on tingitud kehvemast verevarustusest Seenespoorid võivad püsida kuid või isegi aastaid vannitubades, dusiruumides ja muudes ühiskasutatavates kohtades
põletiku levimist. KAS NAKKAB? Et hoiduda põletiku levimisest, tuleks peale furunkuli avamist, koheselt ümbritsevat nahka puhastada ning pesta käsi. Jalaseen kõige sagedasemaseks tekitajaks on dermatofüüt Trichophyton rubrum. Haigust tuleb rohkem ette täiskasvanutel ja meestel ning esinemissagedus kasvab vanusega. Lastel on jalaseent harva. Haigestumise riskifaktorid: sagedane nn.ühiskondlike riskikohtade kasutamine (dusiruumid, basseinid, jõusaalid jt) umbsed jalanõud ühtede sokkide või jalanõude kandmine pikka aega järjest väiksem rasvhappe hulk nahas (nn.loomulik seenevastane kaitse) liigne higistamine (hüperhidroos) immuunpuudulikkus (põhjuseks mõned ravimid, HIV-infektsioon jt) külmad jalad, mis on tingitud kehvemast verevarustusest
annaabi.ee 
