mis võib küll meenutada mingit suvehetke, kuid ei seostu tingimata suvega). Tekstisisesed ja välised seosed ei anna meile sünteesi. Toimub dialektika ilma sünteesita. Romaan on ühtlasi allegooriline jutustus omaenese dekonstruktsioonist. Ka teised autorid on tuvastanud teat vastuolu Prousti tekstis. G.Deleuze on väitnud, et tegu on fragmentaarse tekstiga, millele on omane võimas ühtsus. Genette väidab et tekst on püsiv ja seda vaatamata metafoori ja metonüümia riskantsele ringkäigule. De Man ütleb, et romaan lükkab oma poeetikaga ümber ettekujutuse oma tekstilisest sidususest. Kõik romaanis tähistab mitte seda, millest kirjutatakse. Mittekokkulangevus on sõna, mida võiks kasut lugemise iseloomustamiseks. “Lugemise allegooria” kõneleb lugemise võimatusest. Võimatu on teksti lugeda ilma, et tekiks lugemise allegooriad. Selline lugemine suleb pääsu ühtse tähenduse juurde.
* Võrrelge sellega tõelist Saksa demokraatiat, mis seisneb juhi vabas valikus koos kohustustega viimasele võtta omale kogu isiklik vastutus oma tegevuse eest. Siin pole kohta enamuse hääletamistele eraldi küsimustes, siin tuleb määrata ainult üks isik, kes vastutab pärast oma otsuste eest kogu oma vara ja eluga. Kui mulle vastu väidetakse, et neil tingimustel on raske leida inimest, kes pühendaks end niivõrd riskantsele ülesande-le, siis vastan ma sellele. - Tänu jumalale, selles seisnebki kogu Saksa demokraatia mõte, et tema puhul ei saa võimule tulla esimene ettejuhtuv, mitteväärikas karjerist ja moraalne argpüks, kuna vastutuse hiiglaslikkus ehmatab võhikud ja argpüksid sellest eemale. Ent kui vahel ootamatult taolisel inimesel ka õnnestuks ronida sellisele kohale, avastatakse see otsekohe ja talle öeldakse ilma igasuguse tseremoonitsemiseta: "Käed eemale, arg lurjus, kao
annaabi.ee 
