dramaatiline lõpp, kus ta mõisteti surma. 1969. aasta Eduard Bronhöhe romaanil ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad", põhinev film kajastab kristliku ordu kultuurilugu. Kirik ning klooster olid üliolulised institutsioonid ning nendele vastuhakkamine lubamatu. Filmi kangelanna sakslasest aadlipreili Agnes otsustab, et ta ei soovi abielluda ,,Liivimaa parima ratsutaja" Hans von Risbieteriga (kes lubas abiellumise korral kloostrile anda kultuuripärandi) ning kangelaslikust Gabrielist kujuneb tema päästja, mistõttu hakkab neid jahtima klooster. ,,Viimne reliikvia" omab olulist tähtsust meie kultuuriruumis. Tema hea jälgitavus ja lihtne süzee on muutnud ta rahva seas populaarseks mõjutades iga eestlast, kes seda filmi on näinud. Ilmar Raag on öelnud: ,,Eestlaste identiteedi diskursuse kohaselt me oleme "mässavate talupoegade" järeltulijad
Enne Tallinnat kohtavad nad seal Ivo Schenkenbergi - Gabrieli kasuvenda, kes on eestlaste väeülem ja keda kutsutakse Eesti Hannibaliks. Ka Ivo armub Agnesesse ja võtab ta vangi ning tapab Gabrieli ja laseb ta jõe voogudesse visata. Tänu imele leiab Gabrieli tema isa, kes teda ravib, koos minnakse Venemaale, kus lepitakse tsaariga ära ja Gabrielist saab Vene rindel kõige tähtsam pealik. Samal ajal peab Agnes ikkagi oma isa soovil abielluma junkur von Risbieteriga, kes ta vahepeal üles leidis. Agnes aga ei soovi seda, sest kohtub taas Gabrieliga, enne kui viimane Venemaale tsaariga rääkima läheb. Kuna Agnes isa soovile ei allu, saadetakse ta Pirita kloostrisse oma tädi juurde, kes oli tema ema peale armukade olnud Agnese isa pärast. Tädi tahab talle kätte maksta ja saab pea teada, et Agnesel on keegi. Kuna Agnes tädile ei ütle
annaabi.ee 
