vahendi oma võimu ja suuruse näitamiseks. Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele kus agaralt tegutses katoliku kirik, püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega Itaalia, Hispaania, Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria) ja Lõuna- Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks. Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi stiiliks, mõnevõrra ulatus ta ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis see isegi III veerandi lõpuni. Pärisbarokk 16. sajandil valitses Euroopas tõeline segadus. Usupuhastus ehk reformatsioon oli paljudes Euroopa piirkondades katoliku usu peaaegu täiesti välja tõrjunud ning kestis pidev ja verine võitlus eri ususuundade vahel. Maadeavastused ja teaduste areng oli tugevasti avardanud inimeste silmaringi ning seadnud paljud senised tõekspidamised kahtluse alla. Sellises keerulises olukorras tuli katoliku kirikul järk-järgult loobuda sajanditega juurdunud traditsioonidest. Käivitus nn
Itaalia, Hispaania, Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria) ja LõunaSaksamaa otseselt barokne stiil. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks. Prantsusmaa, Inglismaa rahulikum ja kainem, otseselt antiikkunstist eeskuju võttev stiil vanaklassitsism. Hollandis, Eestis ja Skandinaaviamaades omalaadne, barokist sootuks erinev kunst, mida võib realistlikuks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Pärisbarokk Selline n.ö ehtne barokk on omane piirkondadele, kus katoliku kirik kõige ägedamalt tegutses Itaaliale, Hispaaniale, tol ajal Hispaania võimu all olnud LõunaMadalmaadele ehk Flandriale (praegune Belgia) ja neile Saksamaa piirkondadele, mis katoliiklikuks olid jäänud, samuti PoolaleLeedule. Neis maades pöörati suurt tähelepanu jumalakodade ehitamisele (sakraalarhitektuurile) ja usulise sisuga kujutavale kunstile. Pärisbarokk: barokkarhitektuur
1.Pärisbarokk arhitektuur Itaalias, Hispaanias, Madalmaades ja Lõuna-Saksamaal. Sünnikohaks sai Rooma. Uus stiil avaldus eelkõige kirikutes. Valitsevaks kirikutüübiks muutus pikergune hoone. Siseruum ei jagunenud enam löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhilised valgusallikad oli aknad, mis asusid kupli allosas. Valgus koondus seega üldiselt ainult kiriku idaossa. Laed tehti enamasti puust, kuid püüti seda varjata. Oluline oli kuppel ja läänefassaad. Fassaadipinnad olid sageli kaarjad ja nõgusad või astmelised, ebasümmeetrilised. Sellega saavutati varjude ja valguse kontraste. Arhitektidele meeldis luua efekte ja ruumilisi illusioone. Olulised olid ka ehitised, mille põhiplaan moodustus ovaalidest. Esinduslikumad ehitised kaeti seest värvilise marmoriga, paljude maailidega ja skulptuurkaunistustega. Euroopas ehitati ka palju losse, rajati parke ja linnaosi. Saksa puhul on tähtsad kaarjad aknad ja tornid. Autorid ...
annaabi.ee 
