sümbolistlik." "...Ei ole mõttetult elatud aegu... Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu..." nii ütleb üks teine traagilise saatusega luuletaja A. Alliksaar. LUULENÄITEID Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased, mis oma ladvastikud peitnud uduloori. Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori sa läbi värisevi lehi paista lased. Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte, mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast, sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksin pesast, uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte. Fööniks Ma uuena tõusen tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väärmina ning ebamaailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus.
Ta ei kuulnud ega näinud enam midagi. Kui ta toibus, oli Phoebus Esmeraldaga üksi; nad istusid puust kastil lambi kõrval, mis ülemdiakonil lubas näha kaht noort kuju ja katusekambri tagaseinas viletsat koikut. Läbi koiku kõrval oleva akna katkiste ruutude, mis °lid nagu vihmas purunenud ämblikuvõrk, võis näha tükikest taevast ja eemal kuud, mis pehmete pilvede sulgpadjal puhkas. Noor tütarlaps õhetas näost, oli kohmetunud ja vabi-Ses. Ta pikkadelt langetatud ripsmeilt langes vari hõõ-Suvaile põskedele. Ohvitser, kelle poole ta oma silmi ei julgenud tõsta, säras. Veetleva kohmetusega vedas 283 neiu sõrmeotsaga masinlikult pingile juhuslikke kriipse ja vaatas oma sõrme. Jalgu polnud tal näha, sest nendele oli kükitanud kitsekene. Kapten oli keigarliku välimusega. Ta kaelusel ja käi-seotstel ilutsesid tolle aja väga peene moe järgi pitsid. 1 6 6 Dom Claude kuulis vaevalt, millest nad kõnelesid, nii kõvasti tuksusid veresooned ta meelekohtadel.
annaabi.ee 
