moodustavad ümber tema suuava ristikujulise kujundi. See ongi valdavalt veekarva, läbipaistva kehaga olendi ainus silmatorkavam detail. Üldiselt on millimallika ehitus üks lihtsamaid, mida loomariigi esindaja puhul ette võib kujutada. Meduusi keha ehk "kummik" meenutab tagurpidi pööratud süldist alustassi. Selle alakülje keskosas asub suuava, mille ümber on juba mainitud sugunäärmetest rist. Suu juures ripnevad ka neli eeslikõrvu meenutavat suusagarat, mida rahvasuus sageli ekslikult kombitsateks nimetatakse. Tegelikult on meriristil olemas ka kombitsad pikad, niitjad "karvakesed, mis paiknevad peaaegu ühtlaselt piki kummiku serva. Samas asuvad ka meduusi lihtsa ehitusega silmad ja meeleelundid, mille abil loom oskab hoida end teatud kaugusel veepinnast. Sel moel suudab loom vaistlikult vältida olukorda, kus lained võiksid purustada ta hapra keha.
kõhukinnisus. Keedis aga juurest kui ka lehevartest on hea üldiselt verdpuhastav, isuandev ning seedimist edendav. Tinktuuri tuleb juurest võtta seedimisnõrkuse puhul ning ka soolte ummuksuse, maksa paistetuse, hemorroidide puhul (Lääts 1939). Ojamõõl Ojamõõl kasvab kõikjal Eestis. Taim on mitme aastane. Alumised lehed on ojamõõlal katkestunud sulgjaf ning ülemised enamasti kolmelõhesed. Õied on ojamõõlil longus ja ripnevad ning punakaskollase või roosa värviga. Ojamõõl õitseb mais ja juunis. Ravimiks korjatakse juuri sügisel. Ojamõõl sisaldab parkaineid, eeterlikke õlisid, mõruainet, tärklik jne. Taime musti juuri näritakse südamepöörituse vastu, kui süda on pahaks läinud. Samaks otstarbeks saab teha ka teed. Teed kasutatakse ka veel jooksjahaiguse, närvihaiguste, palaviku ning maohaiguste vastu. Ojamõõl on heaks ravimiks ka loomadele. Kogu taime, eriti juurde keedis aitab punatõve ravida
Kus on su peremees?» 405 «Teie, härra d'Artagnan!» hüüatas Grimaud. «Võimatu!» «Grimaud,» ütles hommikumantlis Athos, väljudes oma toast, «mulle näib, et te julgesite rääkida.» «Ah, härra, asi on nii, et...» «Vait!» Grimaud piirdus sellega, et osutas sõrmega d'Artagnanile. Athos tundis ära oma sõbra, ja nii flegmaatiline kui ta oligi, puhkes ta naerma. Seda põhjustas tema silme ees avanev maskeraad: vildak tanu, kandadeni langev seelik, üleskääritud käised ja ripnevad vurrud erutatud näos. «Ärge naerge, mu sõber,» hüüdis d'Artagnan, «taeva pärast, ärge naerge, ausõna, siin ei ole midagi naeruväärset!» Ta ütles seda nii pidulikult ja nii tõelise hirmuga, et Athos haaras kohe ta käed, hüüdes: «Kas te olete haavatud, mu sõber? Te olete nii kahvatu!» «Ei, kuid mul oli hirmus elamus. Kas te olete üksi, Athos?» «Pagana pihta, keda te arvate niisugusel kellaajal minu juures olevat?» «Hästi, hästi!» Ja d'Artagnan ruttas Athose tuppa.
annaabi.ee 
