bakteriaalne infektsioon, mis võib avalduda sinusiidi (põskkoopapõletiku), keskkõrvapõletiku ja alumiste hingamisteede nakkusena (bronhiit ja kopsupõletik). Vajadusel bakteriaalne uuring. Haigustekitajaks on rinoviirused, kuid paljud juhtumid on ka korona-, paragripi-, RS- viiruste poolt põhjustatud. Rinoviirusinfektsioon on äge respiratoorne haigus, mis kulgeb enamasti nina limaskesta põletiku nähtudega ning väljendub nohuga. Tavaliselt nn. ,,külmetushaigustest" langeb rinoviiruste arvele 30-50%, kuid puhangute perioodil võib ulatada 100%-ni. Parasvöötmes on haigestumine tõusnud enamasti kevadel ja sügisel, kuid suhteliselt kõrge rinoviirusinfektsiooni osakaal on ka suvel. Nakkuse ülekanne toimub 1. Otsesel kontaktil inimeselt inimesele. Käed saastuvad viiruseid sisaldava sekreediga, kätlemisel levib haigus teisele, kust tekitajad võivad sattuda peamiselt nina ja silmade limaskestale. 2
L- proteiin kasutab siis -RNA-d uute genoomide ja 5-7 individuaalse mRNA tootmiseks viirusvalkude tarvis. mRNAde teke võib põhjustada ka rekombinatsiooni, olla aluseks geneetilisele mitmekesisusele. Kokkupakkimine karedal ERil. Patogenees. Optimaalne kasvutemperatuur 33-35, seega jääb ülemistesse hingamisteedesse. Kõige tõenäolisem on levik aerosoolide ja suurte piiskadena (aevastamine). Enamik põhjustavad ülemiste hingamisteeede infektsioone, mis on rinoviiruste sarnased, aga pikema inkubatsiooniga (3 päeva). Harva põhjustab pneumooniat, võib võimendada kroonilist kopsuhaigust (astmat, bronhiiti). Haigused. • Tavaline külmetus • Partikleid on leitud ka täiskasvanute ja laste roojaproovidest diarröa ja gastroenteriidi korral, imikutel nekrotiseeriva enterokoliidi puhul. ?. • SARS. Atüüpilise pneumoonia vorm, mida iseloomustab kõrge palavik (üle 38), külmavärinad, värinad, peavalu, pearinglus,
annaabi.ee 
