võimetusega) ja leiavad vabandused (ettekäänded, õigustused). 3. Sõrmed tõmbavad esimesena, pole vahet, mis ujumisviisi sportlane ujub. Ujuja säilitab tõmbe ajal stabiilse randme asendi. 4. Ujuja minimeerib takistuse, hoides pead all ja tuharad üleval. Pole vahet, mida ujuja teeb ujudes - kui pea tõuseb üles (on liiga kõrgel), siis vajuvad tuharad alla. Et maksimeerida vees jõudu minimaalse takistusega, peab sportlane hoidma selja lameda. 5. Puusad peavad liblikujumisel ja rinnuliujumisel enne kätega väljatõmbe (haarde) sooritamise alustamist olema kõrgel. Kui puusad pole tõstetud, siis sportlane tõmbab end pigem veelainesse (ülespoole) kui edasi. Seliliujumisel ja vabaujumisel peaksid puusad roteeruma (pöörlema) enne kui käsi alustab tõmbetegevust. Kokkuvõtteks 1. Õpetamisel peab keskenduma kõigepealt tehnikale ja põhitõdedele. 2. Tehnika õpetamisel keskenduda tõukejõu suurendamisele ja takistuse vähendamisele. 3
järjekorras) jooksul peab ujuja mis tahes kehaosa lõikama veepinda, välja arvatud peale starti ja igat pööret, kui on lubatud sooritada üks kätetõmme puusadeni, tuues käed tagasi algasendisse, ja üks liigutus jalgadega (sh. üks delfiinilöök), siis võib ujuja olla täielikult allpool veepinda. Pea peab ilmuma veepinnale teise tõmbe esimese osa kestel, enne käte jõudmist kõige laiemasse asendisse (3). Joonis 3. Hingamine rinnuliujumisel Eestlastest võiks siinkohal ära märkida Martti Aljandi. 12 5. LIBLIK- EHK DELFIINIUJUMINE JA KOMPLEKSUJUMINE Olümpiamängude ujumisvõistlustel on selle stiili 100 m ja 200 m kõige vaatemängulisemad. Ujuja keha liigub samamoodi kui delfiinil, kiiruse tagab kogu keha töö. Alates esimesest kätetõmbest ja peale igat pööret peab ujuja olema rinnuli asendis,
annaabi.ee 
