14. saj. alguse kaitserüüde kohta on tegelikult väga vähe teada materjali vähesuse tõttu, kuid ilmselt kinnitati plaatrüü puhul valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetide või rõngastega moodustades pika põlvini mantli. Jällegi muutusid kaitserüüd 14. sajandi lõpu poole: osava löögiga võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid või rõngad purustada, ja vastase tappa. See viga parandati asendades väikesed plaadid suurtega, mis muutusid rinnakilpideks ning katsid peaaegu kogu rinna, ja väikeste plaatide kinnitamisel kasutati rohkem neete ja plaadikeste servad asetati teineteise peale, nii et plaadid katsid keha igalt poolt kahekordselt. Selliseid kaitserüüsid hakati nimetama brigantiinideks. 15. sajandil tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü. Raudrüü kattis meest täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused ja peopesad
Üksikuid kehaosasid hakati plaatidega katma juba XIII sajandil. Plaatrüü puhul kinnitati valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetidega nahkvesti siseküljele. Nahkvestidel olid tavaliselt rüütli suguvõsa tunnused XIV saj. kolmandal veerandil hakkasid turvised jällegi muutuma. Kuna osava löögiga võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid purustada ja vastase tappa, siis hakati väikeste plaatide asemel kasutama suuremaid, mis kujunesid kogu rinda katvaks rinnakilpideks või siis hakati väiksemaid plaate katma kahekordselt Rinnakilbid kinnitati ilmselt pannaldega seljakaitse külge õlgade ja külgede pealt. Kõhuosa kattev kaitse ei tohtinud olla jäik, kuna see oleks liiga palju piiranud liikumisvabadust. Seega oli kõhukaitse valmistatud plaatvesti stiilis või mitmest peenemast raudribast, mis olid neetide reaga kinnitatud rinnakilbi sisekülge katva sameti siseküljele. Seega koosnes XIV saj
annaabi.ee 
