Ka Pelgulinnas polnud pelgupaika, nii nagu rahu polnud Rahumäel. Mis teha siis, kui ükski nõu ei aita? Ta süütab suitsu väriseval käel. Ööudus selja taga vangimajad ja Noa ning Köie, Võrgu tänavad. Peenkurba rõskust kontidesse sajab ja raskelt ringutavad Rannaväravad, kus vettind hoove pidi kasse hiilib. Ei ole armastusel asu vist. Ta õlgu vapustavad tuuleiilid. Ta tuleb armukese juurest agulist. Antud luuletusel on sügavam tähendus, kui eelmisel. Räägib küll üldiselt armastusest, kuid mitte mehe ja naise vahelisest, vaid üleüldse üksteisest hoolimisest, armastamisest, reaalsusest
oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega maale ja merele, metsa ja nurmele saotama. Päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega. Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Hõbedast odasid heitvad, kive lingutavad taevased sõdurid ilmadest ilmadesse, võidetud kuulmata murret käsi ringutavad, verisel pilgul vaatvad võitja silmadesse. Hääleta veereb hõbene jäistelle sildadelle. Vanavanker ehitet säravaisse helmetesse. Ootmata tõugatakse kuupaat taeva randadelle. Kuldkollane laul Kuldkollane on park, kuldkollane on süda. Kaks sammu kuldsen kadumisen. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda, kaks käijat kuldsen kadumisen. Kaks käijat kuldsen kõnelusen, kuldkollane on süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsen kõnelusen, kaks südant kuldsen kõnen nagu sügis.
annaabi.ee 
