Skaala: 1) madalsageduslained 2)raadiolained 3)infravalgus 4) nähtav valgus 5) ultravalgus 6) röntgenvalgus 7)gammakiirgus Sageduste kasutusala nt. Raadio, röntgen, tolmuimeja, lamp. III Polarisatsioon Polarisatsioon on lainete võnkesuunda kirjeldav omadus. Lained, milll on eelistatud võnkumissuund, on polariseeritud lained. Polarisatsioon esineb ainult ristlainetel (lainetel, mille levimis- ja võnkumissuunad on erinevad) Liigid: Lineaarselt polariseeritud, ringpolariseeritud, elliptiliselt polariseeritud. Kasutamine: nt. Polarisatsioonifiltritega päikeseprillid. Polariseeritud valgust kasutatakse vedelkristall ekraanid töös. Navigatsiooni eesmärkidel. Keemias kasutatakse opiliste isomeeride kiraalsuse mõõtmiseks. Geograafias kivimite uurimiseks. Kaheksajalad ja mesilased on võimelised nägema. Valguse polariseerimine: *Polarisatsioon hajumise teel saab alguse, kui tavaline valgus tabab võnkuvat osakest,
polarsiaatorist koosnevale süsteemile. Iga järgneva polarsisaatori läbilaskesiht on pööratud =30° võrra võrreldes eelmisega. Mitu protsenti pealelangeva valguse intensiivsusest läbib süsteemi? 10 2.9 Rakendus: faasinihkeplaadid 11 2.10 Polariseeritud valguse analüüs KÜSIMUS: KÜSIMUS: 5) Kuidas teha kindlaks ringpolariseeritud valgust? 2.11 Elektromagnetlainete skaala 12 13 14 2.12 Kiirguse spekter ja selle mõõtmine 15 KÜSIMUS: 6) Mis on kiirguse spekter? Kirjelda lühidalt spektri mõõtmist joonisel 2.14 kujutatud skeemiga. 16 2 VALGUSE MURDUMINE JA KULGEMINE. OPTILINE TEEPIKKUS. OPTILINE KÄIGUVAHE. INTERFERENTS. RAKENDUSED. 3
määramiseks tahkise kristallvõres, mis toimib pealelangeva röntgenkiirguse suhtes difraktsiooni- võrena. Aatomtasandite vahekaugused määratakse röntgenkiirguse lainepikkusega võrdlemise teel. Valguse polarisatsioon on E- või B-vektori võnketasandi kindel paigutus valguslaines. Polarisaator on seade, mis laseb läbi vaid kindlaviisiliselt polariseeritud valgust. Lineaarselt polariseeritud valguse korral võngub E-vektor valguslaines ühes kindlas tasandis. Ringpolariseeritud valguse korral pöördub väljavektor igal võnkel täisringi võrra. Vaadates piki valguse levimissuunda näib väljavektori lõpupunkt liikuvat piki ringjoont. Elliptiliselt polariseeritud valguse korral muutub perioodiliselt mitte ainult väljavektori asend vaid ka pik- kus. Väljavektori lõpupunkt näib liikuvat piki ellipsit. Valgus polariseerub tavaliselt kas a) peegeldumisel ja murdumisel või b) kaksikmurdumisel. Valguse
määramiseks tahkise kristallvõres, mis toimib pealelangeva röntgenkiirguse suhtes difraktsiooni- võrena. Aatomtasandite vahekaugused määratakse röntgenkiirguse lainepikkusega võrdlemise teel. Valguse polarisatsioon on E- või B-vektori võnketasandi kindel paigutus valguslaines. Polarisaator on seade, mis laseb läbi vaid kindlaviisiliselt polariseeritud valgust. Lineaarselt polariseeritud valguse korral võngub E-vektor valguslaines ühes kindlas tasandis. Ringpolariseeritud valguse korral pöördub väljavektor igal võnkel täisringi võrra. Vaadates piki valguse levimissuunda näib väljavektori lõpupunkt liikuvat piki ringjoont. Elliptiliselt polariseeritud valguse korral muutub perioodiliselt mitte ainult väljavektori asend vaid ka pik- kus. Väljavektori lõpupunkt näib liikuvat piki ellipsit. Valgus polariseerub tavaliselt kas a) peegeldumisel ja murdumisel või b) kaksikmurdumisel. Valguse
1. Lineaarne polarisatsioon 2. Elliptiline polarisatsioon 3. Ringpolarisatsioon Lineaarselt polariseeritud valguse puhul võnguvad kõikide valguslainete elektrivektorid samas sihis. Tasandit, mis on määratud valguslaine levimissuuna (kiire) ja elektrivektori võnkesihiga, nim polarisatsioonitasandiks, sellisel polarisatsioonil tekib tasalaine. 31 Elliptiliselt või ringpolariseeritud valgusest räägitakse juhul, kui valguse levimise suunas vaadates elektrivektori otspunkt joonistab ellipsi või ringi. Kui eelpool nimetatud tunnuseid ei ole, on tegemist loomuliku e. polariseerimata valgusega. Polarisaatorid on valgust polariseerivad vahendid. Polariseerib valguse sihis, mida nim. polarisatsiooniteljeks. Valgus polariseeritakse risti võre piludega ehk paralleelselt polarisatsiooniteljega
d = a + b, kus b on pilu laius ja a piludevahelise ala laius. Nurk , mille võrra difraktsioonivõret läbiv valgus oma esialgsest suunast kõrvale kaldub, on määratud selle valguse lainepikkusega: d sin = n , kus n on täisarv (spektri järk). Seetõttu kasutatakse difraktsioonivõret dispergeeriva (valgust spektriks lahutava) seadmena. Lineaarselt polariseeritud valguse korral võngub E-vektor valguslaines ühes kindlas tasandis. Ringpolariseeritud valguse korral pöördub väljavektor igal võnkel täisringi võrra. Vaadates piki valguse levimissuunda näib väljavektori lõpupunkt liikuvat piki ringjoont. Elliptiliselt polariseeritud valguse korral muutub perioodiliselt mitte ainult väljavektori asend vaid ka pik- kus. Väljavektori lõpupunkt näib liikuvat piki ellipsit. Valguse dispersiooniks antud aines nimetatakse selle aine murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest või sagedusest
annaabi.ee 
