Õige pea järgneski abielu ja 1913. aastal sündis poeg Michael Laidoner, kes aga viieteistkümne aastasena sooritas enesetapu. Esimese maailmasõja puhkemisel määrati Laidoner III Kaukaasi korpuse staapi. Oma vapruse ja juhtimisoskuse eest pälvis mees korduvalt tunnustust. Juba 1914. aasta novembris ülendati Laidoner kapteniks ja sai 1915 diviisi staabiülema kohusetäitjaks. Sama aasta lõpul määrati 31-aastane Laidoner rindestaabi luureosakonna ülema abiks. Järgmine aasta tõi kaasa alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri aumärkide ,,raudse komplekti" ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga ,,Vapruse eest". Vene armees teenimise ajal säilitas mees tiheda kontakti kodumaaga. Teda huvitas Eesti poliitiline areng ning selle huvi rahuldamiseks jälgis ta palju lehti. Taolised jooned iseloomusatvad enamikku vähemusrahvusest ohvitsere
Ta valis Gruusias asuva Jerevani polgu, mis oli soodne karjääri tegemiseks. 1908. aastal sai Laidoner leitnandiks. 1909. aastal pääses ta Nikolai sõjaakadeemiasse, kuhu tuldi üle Venemaa. Konkurents oli 10 inimest ühele kohale. Akadeemias õppis 1912. aastani, kus tööpinge oli tema võimete piiril. Lõpetas selle eeskujulikult ja sai Anna ordeni III klassi. Lõpetamise järel teenis staabikaptenina Kaukaasias. I maailma sõja ajal oli Galiitsias ja Poolas. 31 aastaselt sai rindestaabi luureosakonna ülema abiks. 33 Ülendati staabiülemaks ja sai lahinguohvitseride aumärkide nn raudse komplekti - 6 ordenit kuni Vladimiri IV klassini, lisaks suhteliselt haruldase Georgi kuldmõõga "Vapruse eest." Eesti Vabariigi ajal kandis ta selle tähisena miniatuurset Georgi risti. Akadeemia ajal tutvus poolatar Marie Kruszewskaga, kellega abiellus 30. 10.1911. 21.03.1913 sündis neil poeg Michael, kes suri 20.04.1928 (suitsiid)
annaabi.ee 
