Kristlus on tingimusteta usk, mida valides on võimalik säilitada eneseväärikus ning hingerahu kogu eluks. Lõpetuseks kirjutaksin tsitaadi raamatust, millega pidas autor õigeks oma teose lõpetada. Ka mina lõpetan oma kirjutise sellega, kuid mõttega, et see on täiesti vale. " Tahaksin selle igavese süüdistuse kristluse vastu kirjutada kõigile seintele. Mul on tähed millega saan teha pimedad nägijateks. Nimetan kristlust suureks needuseks, suureks rikutuseks, suureks kättemaksuinstinktiks. Ükski vahend pole talle küllalt mürgine, salakaval, salajane ega tühine. Nimetan kristlus inimkonna igaveseks häbiplekiks. Ja aega arvestatakse alates sellest õnnetust päevast, millega algas kuri saatus, alates kristluse esimesest päevast." Ainus millega nõustun on see, et paljud väärtused ootavad ümberhindamist.
Kuidas seletatakse kurjust? Kurjuse seletamises oli katsetatud mitmeid viise. Dualism (eksisteerib kaks vastandlikku poolust, substantsiaalselt kuri ja hea) viis raskusteni, seoses küsimustega: Kui Jumal on hea, ja kõikvõimas ja looja, miks siis on loodud kuri? Miks kurjust siis viivitamata ei likvideerita? Augustinuse(354-430 eKr) argumendid kurjuse seletamiseks olid sellised. Esiteks: See, mille Jumal lõi mittemillestki on automaatselt "madalamat järku" kui Jumal ise, seega eeldused rikutuseks on loodud. Edasi arutleb Augustinus, et kurjus on rikutud või moonutatud headus. Moonutamiseks ja rikkumiseks annab omakorda võimaluse Jumala poolt inimesele (ja inglitele) antud vaba tahte and. Sedasorti arutlusi on populariseerinud eesti keeles saadaval kujul Lewis. Niisiis vaba tahte kuritarvitamine põhjustab kurjust. See on tänaseni paljudele mõistlik lahendus tundunud. Kurjuse probleem on vana ja põline, sageli seostatakse seda Jumalaga. Kui Jumal hoolitseks
annaabi.ee 
