Töölepingu võib poolte kokkuleppel lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab teisele kirjaliku taotluse ja teine pool annab selleks kirjaliku nõusoleku TLS § 76. Seega algatus võib olla mõlemapoolne ning põhjus pole oluline. Ja pooltevahelisel kokkuleppel on oluline, et toimuks kirjalik töölepingu vormistamine töölepingu lisana (pannakse, et lõpetatakse poolte kokkuleppel), kuhu mõlemad pooled panevad oma allkirja. Seda sätet rikutaksegi nii, et pooled ei tee seda kirjalikult. Hüvise maksmine pole kohustuslik. Probleemiks on siin see, et tihtipeale tööandja teatab töötajale, et tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel ja töötaja annab veel õnnetuseks allkirja ka, kuigi tegelikult oli tahe leping lõpetada ainult tööandjapoolne. See on näilik kirjalik kokkulepe, mis on tegelikult on nõutav, aga vale. Tavaliselt on nii, et töötaja esitab lahkumisavalduse ning tööandja nõustub sellega ning
Et lepingueelsete läbiräkkimiste alustamisega tekib poolte vahel võlasuhte, ei ole lepinguvälist ehk deliktilist vastutust reguleerivaid sätteid (VÕS § 1043 jj) vastavas ulatuses kohaldatavad. Kohustuse rikkumise korral- lepingueelne vastutus ( culpa in contrahendo) Kui hakkame kontrollima lepingulisi nõudeid ja kui neid pole siis vaatame lepingusarnaseid nõudeid. Culpa in contrahendo on üks lepingusarnastest võlasuhetest. Kui rikutaksegi VÕS § 14-s tulenevaid kohustusi, mis väljendub vastava kohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises (VÕS § 100), saab lepingueelsetel läbirääkimistel osalenud pool, kelle suhtes kohustust on rikutud, VÕS § 101 kohaselt kasutada VÕS § 101 lg 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid. Kuid ei saa kohaldada selliseid õiguskaitsevahendeid, mis eeldavad lepingu olemasolu, eelkõige VÕS § 101 lg 4 ja lg 5, samuti VÕS §111. Erinevalt
annaabi.ee 
