leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene peab teadma, et kõik kahjustav, mis temaga juhtub, kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega teostab maailma kulgu ja ettemääratletust. Samuti leiab Seneca, et näiteks lapse surma puhul ei asendata surnud laps nurjatu lapsega - see on ainult keha häving. Hüve saab aga hukkuda vaid paheks muutudes, mida aga loodus ei võimalda, sest iga voorus jääb rikkumatuks. Seneca põhjendab, et tarka ei morjenda lapse või sõbra surm, sest nende surma puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast
vigasusega. Selle puhul, millest äsja rääkisime, säärast ohtu pole. Mispärast? Kui olen kaotanud hea sõbra, siis ei tule mul selle tõttu truudusetust taluda, kui olen ilma jäänud headest lastest, siis ei tule nende asemele nurjatus. (24) Pealegi pole see sõprade või laste, vaid kehade häving. Hüve aga saab hukkuda ainult paheks muutudes, mida loodus ei võimalda, kuna iga voorus ja iga vooruse tegu jääb rikkumatuks. Ja siis veel: isegi kui sõbrad, isegi kui armsad, isa tõotuspalvele vastavad lapsed on hukkunud -- ka siis jääb see, mis täidab nende koha. Mis see on, küsid. Seesama, mis neid tubliks muutis: voorus. (25) Ta ei talu tühja kohta, täidab kogu hinge, kaotab igasuguse iha, on endale küllaldane. Mis tähtsust on sellel, kas voolav vesi saadakse kätte või läheb kõrvale, kui terveks jääb allikas, millest ta voolas
annaabi.ee 
