Ühiskonnast lähtudes on vaesus sotsiaalprobleem, mis väljendub teatud elanikkonna rühmade materiaalsete ressursside ebapiisavuses. Indiviidist lähtudes on vaesus sotsiaal-majanduslik seisund, mis ei võimalda rahuldada subjekti esmaseid füsioloogilisi ja sotsiaalseid vajadusi. Vaesus kirjeldab olukorda, millesse sattunud inimestel pole küllalt raha, et vajalikku osta. Vaesus eksisteerib kõikjal. Sajad miljonid inimesed elavad vaesuses, ja seda isegi maailma rikkaimates riikides. Näib uskumatu, et maailmas, kus leidub nii palju raha ja rikkust, peaks keegi üldse vaene olema, kuid ometi pole meie globaalühiskond suutnud vaesust ilmast kaotada, seda leidub kõikjal meie ümber. Minu arvates on tegemist vaesusega kui: on nälg ja pole võimalik endale piisavalt toitu hankida; puudub eluase ja raha kommunaalmakseteks ning puhas joogivesi; olles haige pole võimalust arstiabi ja ravimite saamiseks; puuduvad võimalused hariduse omandamiseks; tulud
vähendamata jagada ehk veel mõned õhukesed viilukesed. Maailma varad on tahes-tahtmata piiratud ja üha rohkem küsitakse, kas globaalne kasv saab jätkuda looduslikke süsteeme kahjustamata. Tekib säästlikkuse probleem, mida võiks defineerida järgmiselt: kuidas leevendada vaesust nii, et looduskeskkonna muutus ei vähendaks tuleviku majanduslikke perspektiive. Paljud inimesed elavad tingimustes, mis ei vasta mõistlikule standardile. Isegi rikkaimates riikides on sissetulekute jagunemine inimeste vahel väga ebaühtlane. Palju aastaid valitses arvamus, et vaesuse väljajuurimiseks on tarvis hästi ettevalmistatud arenguprogramme. Samas ei sisaldanud väljatöötatud programmid seoseid loodusliku keskkonnaga. Majanduslikku arengut ja looduskaitset nähti kui täiesti erinevaid probleeme. Alates 1970ndatest on olukord palju muutunud. Kuigi püüd saavutada majanduslikku
annaabi.ee 
