pojaga ning ütles talle, et vahel on head lapsed need, kes on tegelikult halvad. Õpilasi nagu Jonas ja Birger, kes polnud õpiedukuses väga head kirjeldati läbi muude heade omaduste ning kogu romaani vältel rõhutati mitmel korral, et tihti kasvavad aeglasematest ja raskematest õpilastest väga tublid ja edukad täiskasvanud. See mõte on kirjandusest tihti läbi käinud ning olen seda ka ise oma kogemustele tuginedes tähele pannud. Mõnest minu endisest riiukukest ja laisast klassikaaslasest on tänaseks saanud meeldiv, edumeelne ja korralik inimene. Samas on paljude tolleaegsete tublimate klassikaaslaste hiilgehetk jäänudki kuskile põhikooli aega. Lapsi ei tohi suruda raamidesse ning nende elukäigu üle otsustada siis, kui nad alles arenevad. Ma arvan, et kui lapsevanemad ja õpetajad ning täiskasvanud üldse süveneksid rohkem laste mõttemaailma, muudaks see ka meid endid vähem küünilisteks ning säilitaks
katsetavad nad erinevaid asju ja õpivad tundma piire. Nad tahavad, et neid julgustatakse, kuid soovivad samas teada ka oma ohutuse raame ning on tänulikud, kui informeerime neid valikutest, millel võivad olla ebameeldivad tagajärjed. Vanemad ei tohiks lastele jutustada sellest, et mida tohib ja mida mitte. See muudabki indigolapsed jultunuks ja sunnib neid võtma sisse kaitsepositsiooni. Mis aga eristab indigolast lihtsast riiukukest? Viimane soovib tähelepanu äratada ning teeb selle nimel lakkamatult koerusi. Ja kui ta on saanud, mida tahtis, keerab ta vinti veel veidi, et näha, kus on tema piirid. Indigolaps aga teeb koerust selle nimel, et teda mõistetaks või temaga vähemalt arvestataks. Kui see on juhtunud, jätab ta järele. See, millele indigolapsed reageerivad, on austus nende kui tarkade inimeste ja laste tõsiselt võtmine ning nende probleemide austamine, mis on nende jaoks niisama rasked kui nemad on
annaabi.ee 
