veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis põhjustavad omakorda mitmeid muutusi elustiku koosseisus ja levikus. Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni riimveepelgusesy. Liikide arvu vähenemine on enamasti tingitud mingist äärmuslikust tegurist. Riimvete puhul aga ei saa kõnelda äärmuslikust tegurist, sest soolsus, mis ilmselt etendab piiravat osa, on siin merevee ja magevee soolsusega võrreldes vahepealne. Läänemere loomastikuja taimestiku liigilist vaesust on püütud seletada mitte niivõrd väikese soolsuse otsese mõjuga, vaid soolsuse tunduvate kõikumistega. Kuid ka see seletus ei kõlba, sest kõige rohkem liike esineb just Taani väinade piirkonnas, kus soolsuse kõikumised on suurimad. Läänemere taimestiku
Läänemere taimestiku ja loomastiku liigilise vaesuse põhjused Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni riimveepelgusest. Liikide arvu vähenemine on enamasti tingitud mingist äärmuslikust tegurist (näit. hapniku vähesus, madal või kõrge temperatuur jt.). Riimvete puhul aga ei saa kõnelda äärmuslikust tegurist, sest soolsus, mis ilmselt etendab piiravat osa, on siin merevee ja magevee soolsusega võrreldes vahepealne. Läänemere loomastiku ja taimestiku liigilist vaesust on püütud seletada mitte niivõrd väikese soolsuse otsese mõjuga, vaid soolsuse tunduvate kõikumistega. Kuid ka see seletus ei kõlba, sest kõige rohkem liike esineb just Taani väinade piirkonnas, kus soolsuse kõikumised on suurimad.
Läänemere taimestiku ja loomastiku liigilise vaesuse põhjused Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni “riimveepelgusest”. Liikide arvu vähenemine on enamasti tingitud mingist äärmuslikust tegurist (näit. hapniku vähesus, madal või kõrge temperatuur jt.). Riimvete puhul aga ei saa kõnelda äärmuslikust tegurist, sest soolsus, mis ilmselt etendab piiravat osa, on siin merevee ja magevee soolsusega võrreldes vahepealne. Läänemere loomastikuja taimestiku liigilist vaesust on püütud seletada mitte niivõrd väikese soolsuse otsese mõjuga, vaid soolsuse tunduvate kõikumistega. Kuid ka see seletus ei kõlba, sest kõige rohkem liike esineb just Taani väinade piirkonnas, kus soolsuse kõikumised on suurimad.
1905- LUSi juures järvekomisjon jne. Guido Schneider (1866-1948). Uurinud kalade anatoomiat ja kalandust. Heinrich Riikoja (1891-1988). Saadjärve, hiljem paljude väikejärvede ja Emajõe uurimine. Eestikeelse hüdrobioloogia rajaja. Neeme Mikelsaar. Uurinud Eesti kalu ja kalandust nii mere kui magevetes. Võrtsjärve Limnoloogiajaama asutaja ja esimene juht. SOOLSUS Lahustunud mineraalsete ainete hulka vees e. ioonide summat nimetatakse siseveekogude puhul mineraalsuseks, mere- ja riimvete puhul soolsuseks (mõõdeti kaua promillides). Mg/l. Merevees on ioonvahekord väga püsib, piisab kloriidede hulga mõõtmises ja selle korrutamisest nn kloorarvuga (1,807). Eesti siseveekogude mineraalsuse määravad Ca++ ja HCO3-. Soolaroos- ioonkoostise graafiline väljendus. 4 põhikatiooni: · Kaltsium Ca2+ · Magneesium Mg2+ · Naatrium Na+ 4 · Kaalium K+ 4 põhianiooni: · Vesinikkarbonaat HCO3-
annaabi.ee 
