levis rahva hulgas vaimulik repertuaar, omaette pärimuseks kujunedes. (vt. Vaimulik laulupärimus) Lõppriimiline rahvalaul levis 19. sajandil. Selle iseloomulikuks tunnuseks on jagunemine 2- või 4-värsilisteks salmideks, millele sageli lisandub refrään; värsiridu seob salmideks lõppriim - värsside viimaste sõnade kokkukõla (ABAB, st. et omavahel riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas rida; või ABAC, st. et riimuvad vaid esimene ja kolmas rida salmis). Uuemates, riimilistes rahvalauludes on aga heliulatus suur (sekst-noon), viisid on sageli 4- ja enamarealised, meloodialiikumine on hüppelisem. Üldjuhul on uuemates rahvalauludes laulusõnadele kinnistunud ka oma meloodia. Erinevalt regilauludest, põhinevad lõppriimilised laulud läänelikul funktsionaalsel harmoonial. See tähendab, et viisiliikumist mõjutab mitmehäälsel laulmisel kujunev akordide järgnevus ka siis, kui laul on tegelikult ühehäälne. Seetõttu oli ootuspärane, et
neist tekstidest vastu vaatab... Teadlikkus oma rollist identiteedi ja mälu säilitajana. Muidugi, ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel. Valton on kõigepealt siiski esmaklassiline proosakirjanik. Tema luuletehnika on pisut vanamoeline (mis muidugi soome-ugri tõlkeiks kohati just passibki: ei ole need tekstid veel kõrgmodernismi harjal ja postmodernismi puudutust ei haista pea üldse) ja liiga oodatavalt luuleline. Sõnaseadmine kipub värsitreimiseks, eriti vormitäpsemates ja riimilistes luuletustes, s.t et hästi õnnestunud luuletõlgete sekka satub ka kipakamaid, kus värsside tagant tuleb originaali aimata, et mõista, miks too luuletus tõlkevalimikku on jõudnud. Siiski: need tehnilised (pisi)puudused võib siin andeks anda; sedavõrd suur on nende raamatute ja autorite endi poliitiline ja eetiline laeng, roll, et see korvab mõningase värsitehnilise vajakajäämise. Ja muidugi: ma ei saa ega oska siin kuidagi originaalidega võrrelda ja analüüsida, pean
annaabi.ee 
