Vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku. Luule Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis. !960ndate aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema luuletused on valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. Sisuliselt kaitses Alliksaare luule sõltumatu, vaimsete väärtuste poole pürgiva indiviidi valikuvabadusi sotsiaalses süsteemis kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. Looming
Tema luuletused on valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. · "Nimetu saar" (näidend, 1966) · "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) · "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) · "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) · "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998 ja 2004)
Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases,ehitustöödel ja raudteel. Aastal 1966 suri vähki. Luule Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis. 1960-ndate aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema luuletused on valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. Sisuliselt kaitses Alliksaare luule sõltumatu, vaimsete väärtuste poole pürgiva indiviidi valikuvabadusi sotsiaalses süsteemis kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. · Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja
lihvitud sõnastusega. 1960. aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema luuletused on sellest ajast valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Luuletused koosnevad tähendusrikastest fraasidest, mis kõik on lõpetatud, kuid moodustavad nn luulevoogusid. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. Hiljem pöördus tagasi sümbolismi juurde, luule muutus filosoofiliseks (kogu ,,Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968). 1997. aastal ilmus mahukas koondkogu ,,Päikesepillaja." Sisuliselt kaitses Alliksaare luule sõltumatu, vaimsete väärtuste poole pürgiva indiviidi valikuvabadusi sotsiaalses süsteemis kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule
annaabi.ee 
