nn kadunud põlvkond: Kalju Lepik (1920-1999) "Tuulisui" rühmituse kokkukutsuja vastupanuluule, kirjanik võõras maailmas, maapaos olemise mõtestamine traditsiooniline vorm, assotsiatiivne luule, rahvaluule mõjutused, intertekstuaalsus Raimond Kolk (1924-1992) Ivar Grünthal (1924-1996) murdekeelsus luule sõjast ja erootikast, autobiograafil. ja ajaluule "Ütsik täht" (1946) sonett, riimileidlikkus Ilmar Laaban (1921-2000) modernist- sürrealist "Ankruketi lõpp on luule algus" (1946) "Rroosi Selaviste" paguluses hariduse saanud noored: Ivar Ivask (1927-1992) identiteeditunde väljendamine Ilona Laaman (1934) Urve Karuks (1936) Pagulasproosa Eestist lahkunud juba küpsed kirjanikud: August Gailit, August Mälk, Karl Ristikivi Eestis juba avaldanud, kuid veel laiemalt tundmata kirjanikud: Bernhard Kangro,
,,Jumalate hämaras" (ilmus ,,Loomingus" aasta lõpul). 1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi. Luuletuskogus ,,Kohtupäev" (1937) reageeris Talvik teistest arbujaist teravamat ajastu ühiskondlikele ebakohtadele. Talviku täpse lakonismi tihendatud värss oma pingestatud ja sisendusliku sõnajõuga, ta epigrammiliselt lööv mõttesähvak, riimileidlikkus, kõla- ning rütmivahendite rakendamise artistlikkus on teises värsikogus viidud täiuseni. Pärast ,,Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust. Käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud ,,Loojak". Käsikirja jäi ka Talviku 1945. aastal kirjutatud ,,Fööniks". Esimeste seas võttis ta 1930. aastate algul eitava hoiaku fasistliku liikumise vastu nii Eestis kui ka üldse Euroopas. Avades elu sageli selle pahupidisuses otsis Talvik
annaabi.ee 
