triipe kepile või pulgale. Esimene kirjaliku numbrisüsteemi leiutasid 3000 e.m.a sumerid. Nende numbrid olid erikujulised märgid, mida vajutati savitahvleisse. Nende süsteem oli lihtne ning arvutamine toimus kümnend- või kuuskümnendsüsteemis. Keskaega peetakse raamatupidamise stagnatsiooniperioodiks. Raamatupidamine oli asukohakestne, peeti arvestust eri rikkusest elanikkonna suhtes. Sellest ajajärgust pärineb ka esimene aruanne- Riigivarahoidja Suur Nimekiri. Selles dokumendis on täpselt kirjas, kui palju ning mida on inimesed Inglise kuningale võlgu olnud. Kahekordne kirjendamine tekkis XIV saj keskpaiku, mis on kogu inimkonna ajaloo tähtsaim sündmus. R. De Roover on kirjutanud: ,,Inimesed said aru, et ei saa võtta midagi ühest laekast, ilma et paneksid selle teise laekasse." Kaupmeestel tekkis vajadus üles märkida, kui palju neil on vara müüa ja mis on müüdud. Võib
Ühismõõdikuks sai raha ja edaspidi puudus vajadus pidada arvestust lammastes või viljasaagi suuruses. Keskaegse Euroopa ajaloo üks tähtsamaid allikaid oli Viimse Kohtupäeva raamat. See raamat koostati William Vallutaja käsul ja selles raamatus oli üksikasjalikult kirjas, millised mõisad erińevates maakondades kuulusid kuningale, millised vaimulikele ning millised ilmalikele võimukandjatele. Keskajast pärineb ka suuremahuline inglisekeelne raamatupidamisaruanne – Riigivarahoidja Suur Nimekiri. See dokument kajastas makse, aastaseid rente jne. Raamatupidamise arenedes võeti kasutusele kahekordne kirjendamine. J. W. Goethe on öelnud, et kahekordse kirjendamise kasutuselevõttu võib pidada inimkonna üheks tähelepanuväärsemaks leiutiseks. Sõna „raamatupidaja” võeti esmakordselt kasutusel keskaja lõpul. Esimeseks raamatupidajaks nimetati Saksa-Rooma keiser Maximillia I poolt Christopher Stecher. 3
annaabi.ee 
