ameeriklastest on vaatamata üsna madalale valimisaktiivsusele uhked selle üle, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Valimas käimine on ühtlasi ka ainus n-ö traditsiooniline poliitilise osaluse vorm, millest osavõtt on kahanemas (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 214- 216). Samas aga osalevad miljonid ameeriklased teistes poliitilistes tegevustes: annetuste tegemine kandidaatidele, nende kampaaniates kaasalöömine, riigiteenistujatega kontakteerumine, lobitöö tegemine ja huvide edendamine erinevate huvigruppide ja kohalike organisatsioonide kaudu (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 216; Patterson, 2008, pp. 201-202). Samuti on USA ees paljudest teistest lääne demokraatiatest näitajates, mis tähistavad osalemist kodanikuühendustes või töötamist koos inimestega, kellel on sama arvamus mingi poliitilise tegevuse kohta (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 332).
Konstitutsiooniline alus Ühendkuningriigi (ÜK) seadusandlik pädevus kuulub Westminster'i parlamendile, kuid eksisteerib kolm õigussüsteemi (Inglismaa ja Wales, Põhja-Iirimaa, Sotimaa). Formaalselt kuulub täidesaatev võim kroonile (the Crown) suverääni isikus, kuid tegelikult teostatakse keskvalitsust krooni nimel riigiministrite poolt. 1998. a Soti seadus (The Scotland Act) devolveerib primaarsed legislatiivvolitused. See lõi ühekojalise parla-mendi ministrite ja riigiteenistujatega, kes on krooniteenistujad. Vaatamata devolveeritud volitustele säilitab Westminster volituse seadusandlikuks tegevuseks Sotimaa nimel ja võib devolveeritud küsimustes Edinburgh'is vastuvõetud otsused tühistada. Soti KOV-i küsimused kuuluvad Soti parlamendi pädevusse. 1998. a Walesi valitsemise seadus (The Government of Wales Act) reguleerib uut devolveeritud valitsemise süsteemi Walesis alates 1. juulist 1999. a, mis sisaldab eraldi Walesi parlamenti (Welsh Assembly) ja
annaabi.ee 
