elu: tülpind inimesed värvitud nägudega, kititud ninadega ja haigutavate suudega istuvad igaüks oma nurgas, oodates kannatlikult lavale astumise korda. Kui Ekkel paluti end tutvustada, peeti tema nime väga lavaliseks. Kõik arvasid, et Ekke ongi näitleja, kuna tema nägu oli ilmekas ning käitumine nii sundimatu ja lihtne. Nad kõik rippusid poisi kaelas ja küsisid temalt, et kas ta ei suvatseks siirduda elukutselisena lavale, Riigiteatrisse. Põhimõtteliselt oli see kui kutse Ekkele. Teatriinimesed rääkisid poisile, et neil on palju tutvusi ja piisaks paarist sõnast kui talle oleks tee Riigiteatrisse sile kui poleeritud. Ekkele tehti ka kiire pakkumine osaleda ühes näidendis. Kuid kohe samal õhtul kui pakkumise sai. Otsustamisvõimalust talle ei antudki, anti vaid leht tema osaga kätte ja et ta selle õhtuks selgeks õpiks. Ja nii Ekke ka tegi. Kui etenduse aeg oli käes, said
Ta rääkis neile, et on mänginud Hamletit, kuid näitlejad ei uskunud ta juttu. Nad jõid ja sõid seal, kui Ekke lõpuks koju ära läks. Järgmise päeva hommikul saabus Ekke teatrimajja tagasi, et vaadata, kuidas ta eilsetel sõpradel tervis ka on. Kuna mitmel olid tervised nii kehvad, siis paluti ka Ekke Mooril esineda. Seda ta tegigi, rahvas ja teised näitlejad olid tema etteastest nii vaimustuses, et paluti teda esinema riigiteatrisse. Näide: ,,Suurepärane, ennenägematu! hüüavad nad kooris, Ekke Moori piirates. Ei, see poiss on lausa võrratu, kuidas ta valitseb end, kui vabalt tunneb laval, ta oleks nagu seal sündinud." Sealt sai siis Ekke oma töö eest esimest korda raha ning hea kogemuse. Pärast sellist kogemust mõistab Ekke, et ta ei saa enam enda emaga koos niimoodi elada, ning lahkub öösel kodust. Jättis hüvasti ka Enekesega.
annaabi.ee 
