Sõltumatud väiketeatrid on tavaliselt altimad uute teatrilaadide otsingutele ning pakuvad riigiteatrile suuremal või väiksemal määral kunstilist alternatiivi. Uued teatrid töötavad sagedamini projektiteatri põhimõttel: hangitakse raha ja koostatakse näitetrupp ühe lavastuse jaoks, mida etendatakse, kuni jätkub publikut, et seejärel asuda uue lavastuse juurde. Siiski ei ole ranget vahet: mõnel väiketeatril on väike püsitrupp ja repertuaar, teisalt teevad ka riigiteatrid külalisnäitlejate ja piiratud etenduste arvuga lavastusprojekte. Niisiis kombineeritakse praktikas sageli repertuaari- ja projektiteatri mudelit. Muretsetakse turumajanduse tingimustes töötava teatri suure sõltuvuse pärast rahast see kitsendab loominguvabadust, olgugi et nõukogudeaegsed ideoloogilised keelud on kadunud. 1990ndail tuli juurde teatrikoole: peale riikliku lavakunstikooli hakati näitekunsti õpetama Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Humanitaarinstituudis
1) riigi- ja munitsipaalteatrid (riik); 2) erateatrid (üksikisikud, grupid, korporatsioonid). See institutsiooniline jaotus puudutab eelkõige teatrite majandamist ning ütleb vähe kunstiliste eesmärkide kohta. Siiski on võimalik teha mõningaid tähelepanekuid. Riigi- ja munitsipaalteatrid on pisut sõltumatumad, kuna tavaliselt on oluline vaid see, et nad pakuksid võimalikult eriilmelist repertuaari. Eestis on riigiteatrid peaaegu kõik suuremad professionaalsed teatrid: Vanemuine, Ugala, Endla, Draamateater, Rakvere Teater jt. Erateatrid sõltuvad rohkem konkreetselt rahastaja maitsest. Need võivad olla loodud mängimaks mingit kindlat repertuaari. Üks maailmas laialt levinud erateatri liik on nn kommertsteater eesmärk pakkuda meelelahutuslikku repertuaari (Eestis nt Smithbridge Production, mis toob Tallinna Linnahallis muusikale lavale).
annaabi.ee 
