täitma paljude üpris erinevate vaatajarühmade kunstiootusi ning pakkuma ka võistlusvõimelist meelelahutust. 2.2 TEATRISÜSTEEM Eestis jätkavad tegevust kõik senised riiklikud repertuaariteatrid. Mõni teater on vahetanud nime, näiteks sai Noorsooteatrist 1990ndate keskel Tallinna Linnateater. Kuus teatrit paikneb Tallinnas: Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Eesti Riiklik Nukuteater, Vanalinnastuudio (NO99), Vene Draamateater. Mujal Eestis on riigiteatreid neli: Vanemuine (Tartu), Ugala (Viljandi), Endla (Pärnu), Rakvere teater. Iseseisvuse ajal on remonditud teatrimaju ning ehitatud neis välja uusi väikesi saale. Vanade teatrite kõrvale on loodud üsna palju uusi väiketeatreid, mis saavad mõningat toetust riigilt, kuid põhiliselt peavad ise toime tulema. Sõltumatud väiketeatrid on tavaliselt altimad uute teatrilaadide otsingutele ning pakuvad riigiteatrile suuremal või väiksemal määral kunstilist alternatiivi.
1928) trupp. 1937 aastal saab ametlikuks nimeks Eesti Draamateater ning 1939. aastal ostetakse Saksa teatri hoone päriseks. Tallinna Töölisteater luuakse 1926 aastal ning juhiks Priit Põldroos. Lisaks veel rida väikelinnade teatreid Viljandis Ugala (kutseline teater alates 1926); Narva Teater (alustab kutselisena 1931); poolkutselised teatrid Võrus "Kannel" (1927); Kuressaare teater (1935); Valga "Säde" (1936). Teatrid kuuluvad seltsidele ning pole riigiteatreid ega erateatreid (v.a Paul Pinna Rahvateater 1923-27). Teatrid elatavad end ära lisaks piletitulule, ka riigilt saadava toetusele ja Kultuurkapitali rahadele (luuakse 1925 aastal). Riigitoetuse osakaal teatrite tuludes on 40-50% ümber. Iseseisvuse alguses tuuakse hooaja jooksul välja umbes 80 uuslavastust (vabariigi lõpuks kasvab umbes 140 uuslavastuseni aastas), antakse umbes 400. Algupärandite osakaal mängukavas jääb 1920ndate alguses 15-20% vahele, kui vabariigi lõpuaastail on juba
annaabi.ee 
