Hieronymus Boschilgi). „Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes teatab, et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi abil maailma hävitada. Ent siis satub ta purjutama koos Vaadi-Peetriga (Piet zum Fass) ja maailmalõpp ning lubatud Viimne Kohtupäev jäävad seetõttu ära. Ligeti kasutab siin kollaažitehnikat, vanade ooperivormidenagu opera seria ja opera buffa paroodiat. Selle kümnendei kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli Staatstheater (Riigiteater; 1971). Kirjutatud Hamburgi ooperiteatrile. Kasutab kõiki suure teatrimaja võimalusi, ka kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides, pöörab kõik pea peale. 16 peaosa (!), suur koosseis – kõik teevad ja kasutavad kõike valesti, teater on pea peale pööratud. Itaalias tegutses Luciano Berio (1925-2003), kes 1970 lõpetas ooperi ooperist pealkirjaga Opera – peen iroonia ooperi
Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see on esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel glissando-laadselt läbi õhu vihiseda. Pillimäng muutub teatrielemendiks (vt hiljem Kageli instrumentaalteater). Kümnendi kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli (saksa-argentiina h.) “Riigiteater” (1971). Kirjutatud Hamburgi ooperiteatrile. Kasutab suure ooperimaja kõiki võimalusi, ka kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides. Pöörab kõik pea peale. 16 peaosa (!), suur koosseis – kõik teevad ja kasutavad kõike valesti. Teater on pea peale pööratud. Itaalias tegutses Luciano Berio (1925–2003), kes 1970 lõpetas ooperi ooperist pealkirjaga “Opera” – peen iroonia ooperi ja ooperiajaloo aadressil. Kasutatud lõike Monteverdi ooperi
annaabi.ee 
