Esimesed valimised olid 1920 lõpus, kokku tuldi 1921. Senikaua oli seadusandlik võim Asutav Kogu, riigikogu kokku tulemisega läks Asutav Kogu laiali. I Põhiseaduse kohaselt puudus Eestis riigipea. Ühelt poolt peeti väga demokraatlikuks, teiselt poolt finantsi osas hea. Ametlikel puhkudel esindas eestit valitsuse juht, kes kandis nime riigivanem. Ometi ei olnud ta riigipea, vaid ikkagi valitsuse juht. Valitsus koosnes riigipeas ja ministritest ning andis aru riigikogule. Umbusaldamisel astuti tagasi, olgu selleks siis kogu valitsus või üks minister, ja toimus valitsuse vahetus. Rahvas valis riigikogu, osales referendumitel ja sai välja tulla seaduste algatamisega, see tänapäeval puudub. Valida ja kandideerida sai alates 20. eluaastast. I Põhiseadus oli oma aja kõige demokraatlikum ja parlamentaarne demokraatlia oli viidud täiuseni, sest puudus riigipea. Hiljem
muutmise eelnõud (Põllumeeste Kogud ja Rahaverakond). Eelnõusid ei esitatud riigikogule, vaid eraviisiliselt tollasele riigivanemale Otto Strandmanile, kes kutsus kokku nõupidamised eraviisiliselt, kus neid nõudmisi arutati. Sotsialistid jätkuvalt vastu, teised ükskõiksed, RK-ni ettepanekud ei jõudnudki. 1930-31 jõudis aga maj kriis ja sellest väljakasvanud sisepol kriis. Kasvas nende inimeste arv, kes jäid uskuma propagandat, et süüdi on 20 a PS. Eriti riigipeas hakati nägema peaaegu üleloomuliku jõuga riigiisa, kes kõva käega lööb korra majja, lõpetab erakondade kisklemise ja toob tagasi maj mõttes vanad head ajad. Siiski oli selge, et ainuüksi rahva seas levivast poolehoiust on vähe. 1930 aastate alguses astus jõuliselt pol areenile uus jõud vabadussõjalaste liikumine. Vabadussõjalastest kõneledes tuleb meelde tuletada Eesti demobiliseeritud sõjaväelaste liitu 20 ndatel tekkinud, 1923 1 esindaja parlamenti, pärast läkshingusele
annaabi.ee 
