ei allunud omades seega otsealluvuse NSV Liidu Tolli Peavalitsusele. Liidu eelarvesse kanti täielikult ka kõik laekunud tollikulud. II Nõukogude Liidus olid pangad riiklikud krediidiasutused. Pangasüsteemile oli omane panganduse riiklik monopol: ringlusvahendite riiklik emissioon, tsentraliseeritud krediteerimine, kommertskrediidi asendamine otsese pangakrediidiga. Valdav osa lühiajalistest krediiditehingutest oli koondatud riigi ühtsesse krediidi- ja arvelduskeskusesse - NSV Liidu Riigipanka. Eesti NSV-s oli keskseks pangaasutuseks NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik Kontor, kes allus otseselt NSV Liidu Riigipangale. Riigipanga Kontori ülesanneteks olid: 1.analüüsida vabariigi rahakäibe seisundit, korraldada rahakäivet ja kassaplaani täitmist ning esitada selle aruandeid ja analüüse Keskpangale Moskvasse; 2.kõigi vabariigi ettevõtete, asutuste ja ühiskondlike organisatsioonide, vaatamata nende
piiris.Ja see tõi kaasa probleeme: nende pisitalude saajad ei suutnud saadud maaga oma perekonda ülal pidada, teine maad jagati nii palju soovijatele et suurte talude jaoks ei jätkunud enam tööjõudu, läti hakkas sissevedama põllutöölisi leedust ja poolast. Majanduse küsimus mis lahendati eestist teisti oli et lätis polnud sularaha, erinevad vääringud kui oligi. Ei olnud oma rahasüsteemi, polnud oma riigipanka, ega oskusi ja kogemusi, Tuli hakata ülesehitama 0. Eestis saadi paremini hakkama 18 aasta lõpus et oma raha ühikuks saab eesti mark, sisi lätis ei hakatud looma kohe pärisraha vaid kuulutati ajutise makse vahendina läti rubla. Selle hädaks oli see, et nii siseriigis kui ka välismaal puudus selle vastu igasugune usaldus, suuremad tähtsamad tehingud sooritati briti naelsterlingis, või vene tsaariaegsetes kuldrublades. 19 aasta
annaabi.ee 
