1. Metsade kasutamine puiduvarumiseks 1918 kuni 1944. Eesti riigimetsanduse algaastail tehtud raiete ulatuse ja iseloomu määras erakorraline majandusolukord, eeskätt küttekriis. 5. detsembril 1918.a. moodustati raiete organiseerimiseks ja teostamiseks Tööstus- ja Kaubandusministeeriumi juures Kütteainete Komitee, mis sai õiguse rekvireerida nii ülestöötatud materjale (ettevõtetelt ja eraisikutelt siiski vaid tasu eest) kui ka metsi raieks. Maakondades loodi kohalikud küttekomiteed
metsahõrendikud, raiesmikud. Kõige ulatuslikumaks ajaloo jooksul muutus karjatamine metsades 20 sajandi alguskümnenditel. Eesti iseseisvumise järel moodustati hulgaliselt asundustalusid, kus oli suur puudus karjamaadest. Loomi karjatati õige sageli kodulähedastes metsades, mis olid riigimetsad. 1920-ndatel aastatel võis riigimetsades karjatatavate loomade arv ulatuda 100 000-ni. Asunikelt võeti riigimetsades karjatamise eest tasu. Näiteks 1924. aastal moodustas selline tasu kogu riigimetsanduse tuludest 1,1%. Loomade karjatamist tuli lubada sageli isegi metsades, kus see läks vastuollu metsakasvatuslike huvidega. Tolleaegses ajakirjanduses diskuteeriti tihti teravalt metsas karjatamise üle. Näiteks ajakirjas 1927.a. ajakirja "Eesti Mets" aastakäigus leidub sel teemal 5 artiklit. Enamasti leiti, et koduloomade karjatamist metsas tuleb piirata. Näiteks värskel raiesmikul võiks paar aastat karjatamist lubada, sest loomad kobestavad pinnast ja tallavad seemneid maasse
annaabi.ee 
