1941. aasta 1. jaanuariks pidi kroon käibelt kaduma, kuid rahva kätte ehk rubladeks vahetamata jäi ca 8 mln krooni sularahas. See tekitas rahvas veel lootust, et võib-olla suudetakse veel riik ja raha taastada. Eestis käibele lastud rubladel olid Lenini ja Kremli kõnetoolis J. Lauristeini poolt ülistatud punaarmee pildid. Siiski pidid tuli pettuda kõigil, kes olid lootnud krooni tagasitulekule. 1942. aastal oli Eestis kasutusel nii rubla ja riigimark. Ajaleht Eesti Sõna (23.01.1942): ,,Riigimarga ja rubla kursiväärtus on kehtestatud 1 mrk = 10 rbl. Riigimarga ja krooni kursiväärtus püsis kuni enamlaste tulekuni kliiringu alusel 1 mrk = 1,65 ekr. Praeguse hinnataseme ja oma sissetulekute võrdlemisel võib kodanik oma igapäevaseis toiminguis mõlema vääringu ostujõudu kui mitte täpselt, siis jämedais joonis lugeda võrdseks." Sõjajärgsetel aastatel leidus Eesti kroone päris paljudes kodudes. Lapsed mängisid hõbedaste
Riigi rahalisest kitsikusest ülesaamiseks esitas rahaminister Juhan Kukk valitsusele kava Riigikassa lühiajaliste 5% intressiga võlakohustuste väljaandmiseks, mida plaaniti pakkuda pankadele, ettevõtetele ja eraisikutele. Trükkida plaanitavad võlakohustused loodeti kätte saada nädala-kahe pärast. Võlakohustuste väärtuse arvestamise aluseks määrati Saksa idamark. Viimast eelistati ilmselt Saksa riigimarga jätkuvalt suureneva emissiooni tõttu Saksamaal. Idamarka seevastu enam juurde ei trükitud, mistõttu seda peeti kindlamaks rahaühikuks. Soomes trükitavaid võlakohustusi loodeti müüa 30-50 miljoni marga ulatuses. Tagasiostmise tähtaegadeks määrati 1.mai, 1.juuni ja 1.juuli 1919. Paraku ei andnud siselaen kaugeltki loodetud tulemust. Kuna võlakohustuste trükkimine Soomes venis , ei sannud Eesti riik neid kohe välja anda. Esialgu registreeriti üksnes tellimus, mille eest võeti raha
annaabi.ee 
