peredviznikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd. Kunstiloomingule rakendati range järelvalve ja tsensuur. Sotsialistlikku realismi võib ,,loomemeetodina" pidada ka esteetiliseks kaanoniks, põhimõtete koguks, mis ametlikult kehtis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus aastail 1932 1956. See õpetus ei tähenda ei eraldi ,,sotsialistlikkust" ega ,,realistlikkust", vaid kujutab endast selget mõõdupuud, mille abil eristati nõukogude riigikunsti: 1 nõukogude mitteriigikunstist 2 mittenõukogude kunstist. Sotsialistliku realismi kaanon töötati välja esmalt kirjanduse jaoks ja siis laiendati seda ka teistele kunstiliikidele. Sotsialistliku realismi olulisemateks põhimõteteks said: parteilisus, rahvalikkus, traditsioonilisus, tüüpilisus, historistlikkus, kangelaslikkus, monumentaalsus ja pateetilisus, arhitektuursus ja skulpturaalsus, portreelisus ja tüpiseerivus, optimistlikkus ja printsipiaalsus
turvalisust, au, stabiilsust, eneseteostust, mida tehes kasvab üleüldine usaldus riigi suhtes, st riik ja avalik haldus on omavahel tihedalt seotud. Artikli autor leiab, et hea avaliku halduse väljatöötamiseks tuleks taaselustada avaliku halduse, kui riigiteaduse traditsioon, sest avaliku halduse ülesanne on riigi olemuse üle mõtisklemine, mis oma olemuselt ongi riigiteadus. Selle riigikunsti õpetamisel tuleb eelkõige tähelepanu pöörata antud eriala alustele ning lisada praktilist poolt, et püüda koolitadaintelligentset iseseisvalt mõtlevat lõpetajat, kes orienteerub oma erialas. Bürokraatia, negatiivses tähenduses, võib aga viia halva avaliku halduseni. Eesti puhul on selle näiteks avalikud teenistujad, kes teevad oma tööd ,,nõukogude stiilis" ning võõrandavadselle läbi rahva riigist.
annaabi.ee 
